„Pättide kangelastegudele oma tulevikku ära ehita,“ ütles Indrek. „Nende vägiteod on minevikus, sest nemad on olnud-inimesed.“
„Siis pistan majale tule otsa, põletan kõik ära, teen tuhaks, nii et kui ei saa mina, siis ei saa ka sina! Ja kui ma sedagi ei saa, siis tapan iseenda, nuta siis ühes lastega minu puusärgi juures. Uputan enda ära, lähen auto või trammi alla!“
„See kõik on väga hea ja seda võib muidugi teostada, nagu lehtedest igapäev näha, aga kas sa ei ütleks mulle enne, miks sa seda teed?“ küsis Indrek asjalikul toonil.
„Kurat niisuke! Ta alles küsib! Ma räägin ja seletan kogu aeg, aga tema teeb näo, nagu poleks ta veel midagi kuulnud ega näinud. Siis tee kõrvad lahti ja kuula: ma tahan majale obligatsiooni ja kui seda ei saa, siis meie varanduste lahutust, et ma võiksin oma varandusega talitada, nagu heaks arvan.“
„Ja kui seda ei saa, siis abielulahutust, minu surma, oma surma või selle maja mahapõletamist,“ jätkas Indrek Karini toonil.
„Jah, seda kõike tahan ma,“ kinnitas see.
„Ja mina vastan sulle selle peale,“ ütles Indrek jällegi asjalikul toonil: obligatsiooniga pole ma praegu nõus, abieluvaranduste ja abielu enda lahutamisega küll, kuid ainult ühe tingimusega — enne kirjutad maja oma nimelt laste nimele.“
„Sa oled tõepoolest hulluks läinud!“ hüüdis Karin, nagu ei usuks ta iseenda kõrvu. „Enne maja laste nimele?! Aga milleks või mida ma siis veel lahutan? Arvad sa, et mina hakkan sinu pärast seda vaeva nägema? Ei mõtlegi! Ma võin ilma selletagi teha, mis ma tahan, sina ei saa mind milleski takistada.“
„Noh, siis on ju kõik korras,“ lausus Indrek, „sest minu või enda tapmiseks ei hakka sa ometi minult nõusolekut ootama.“
„Sinult ei oota ma enam midagi!“ hüüdis Karin ja istus sohvale, kuna ta senini oli tammunud püstijalu, nagu oleks tal iga silmapilk rutt minna. „Issand! kui õnnetu ma olen,“ ütles ta lõpuks ja hakkas kõigest sü-
