„Mina annaksin sulle nõu neid inimesi lasta iseoma rahaga riskida,“ ütles Indrek.
„Armas mees, mina ei vaja praegu sinu nõu, vaid tahan ainult sinu nõusolekut, ei või jaa?“ vastas Karin.
„Kuna mul puuduvad sinu kavatsuste kohta igasugused andmed, siis ei,“ ütles Indrek.
„Ja see on sinu viimane sõna?“ küsis Karin ähvardavalt.
„See on mu viimane,“ kinnitas Indrek.
„Siis lasen ma oma varanduse sinu omast lahutada, aga jalamaid!“ karjus Karin vihaselt, omal peaaegu nutt varaks.
„Sul on kergem oma abielu lahutada kui abieluvarandust,“ ütles Indrek.
„Siis lasengi ka oma abielu lahutada, aga sinu lupardiks ma enam ei hakka! Veel täna annan asja advokaadi kätte,“ karjus Karin suure ägedusega.
„Aga kas sul lahutamiseks põhjust on?“ küsis Indrek nagu õrritades.
„Küll mina juba põhjused leian,“ vastas Karin. „Ilmas on veel mehi, kellega võib abielu rikkuda.“
„Aga kui sina tahad abielu lahutada, siis pole sellest küll, et sina ise abielu rikud, vaid mina peaksin seda tegema,“ seletas Indrek.
„Siis lähen lihtsalt sinu juurest ära, istu üksi, kui tahad!“ vastas Karin, kargas suure hooga Indreku ette ja karjus värisevail huulil: „Kui sina mulle abielulahutust ka ei anna, siis tapan su ära. Pea seda meeles! Või lasen su tappa!“
„Viimane oleks igatahes kindlam,“ lausus Indrek, „sest tapmine nõuab teatud vilumust ja sinul seda minu teada ei ole. Kui ma sulle nõu tohin anda, siis vali kedagi, kes on kauemat aega maailmasõjas praktiseerinud. Meie oma vabadussõja kangelased selleks ei kõlba, sest nemad olid tapatalgul niiöelda olude sunnil ja idee pärast ja sellistest ei saa kunagi head mõrtsukat.“
„Ma lasen su maha lüüa nagu konna ja selleks jätkub igast pätistki!“ karjus Karin otse hambaid kiristades ja nagu iga silmapilk valmis ise käsitsi Indrekule kallale kargama.
