„Sinult pean rohkem saama kui pangalt,“ seletas Indrek, „sest sinu käes võib raha palju kergemini kaotsi minna.“
„Küll oled sa äriasjas rumal!“ hüüdis Karin nüüd. „Minu käes on rahal palju kindlam paik kui pangas, sest pangad lähevad meie päevil palju kergemini pankrotti kui majaomanik. Ja minul on ometi maja, seda sa tead, ja kui palju tema peal võlga, seda sa tead ka. Kui suur summa sul pangas on? Või kui sa seda ei taha öelda, siis ütle mulle, millal sa hakkasid korjama, siis ma võin ligilähedalt isegi välja arvata, kui palju sul olla võiks.“
Indrek nimetas esimese sissemaksu tähtaja ja kui Karin oli natukene aega mõelnud, hüüdis ta:
„Siis pole sul ju veel midagi! Sellest ei aita minule. Mul oleks vähemalt kaks-kolmsada tuhat vaja. Aga niipalju sinul ju olla ei või.“
„Seda muidugi mitte,“ oli Indrek nõus. „Aga mis sa niipalju rahaga teed? Tahad omale mõnda kasukmantlit või palantiini osta, Pariisist kleiti välja tellida?“ küsis ta pooleldi naljatavalt, pooleldi tõsiselt.
„Sa oled togu,“ ütles Karin ja lisas siis nagu südametäiega: „Tahan hakata äri ajama. Mehed lähevad kõik pankrotti, nüüd on naiste käes kord.“
„Pankrotti minna,“ jätkas Indrek samal toonil.
„Ei,“ hüüdis Karin vastu, „vaid raha teha! Raha, raha, raha! Mõistad?“
„Sa mõtled muidugi ühes mõne teisega tegutseda,“ rääkis Indrek, „sest ega siis paaristsajast tuhandest muidu piisa. On see teine või teised ka naised?“
„See ei puutu sinusse,“ vastas Karin.
„Tähendab, mehed,“ järeldas Indrek.
„Tähendab, tähendab!“ hüüdis Karin, „mitte midagi ei tähenda see. Võib-olla mehed, võib-olla naised, võib-olla ka mõlemad segi. Kõike võib see tähendada.“
Nad vaikisid mõttes mõlemad natukene aega. Siis lausus Indrek:
„Sa pead siis majale veel teise obligatsiooni tegema, ega muud ei aita.“
