XIII.
Nagu Indrekul Tiinaga ja kojanaisel oma vanamehega, samuti olid ka Karinil omad saladused, mille arv ja ulatus näis päevpäevalt kasvavat. Indrek aimas seda Karini teguviisist, aga ka siin-seal pillatud sõnust. Sest ühel ilusal päeval ütles ta Indrekule üsna lihtsalt:
„Mul oleks raha vaja.“
„Kui palju?“ küsis Indrek.
„Sinul niipalju ei ole,“ vastas Karin.
„Kust sina seda tead,“ ütles Indrek. „Mul on pangas jooksev arvegi.“
„Mis?“ hüüdis Karin imestunult. „Sinul on pangas jooksev arve ja mina ei teagi. Tähendab, sul on minu ees juba saladused. Aga kas sa mäletad veel, et meie lubasime mängida lahtiste kaartidega, nagu sina ikka ütled? Mäletad?“
„Mäletan,“ vastas Indrek. „Aga ainult siis, kui mängivad mõlemad nõnda.“
„Minul ei ole sinu ees saladusi,“ ütles Karin, „ja mis on, need on nii tühised, et neist ei maksa rääkidagi. Niisukesed saladused on igal naisel, sest muidu ei saa ju eladagi. Aga et sina korjad panka raha, see on juba hoopis teine asi. Palju sul seal on?“
„Milleks ma sulle seda pean ütlema,“ vastas Indrek.
„Ma tahan sinult laenata, selleks,“ ütles Karin.
„Mitu protsenti maksad?“ küsis Indrek.
„Maksan sedasama, mis pankki,“ vastas Karin asjalikult, ja sellest taipas Indrek, et ta ei naljata rahahankimisega.
