koheselt silma ja küsis: „Tiina, olen ma teie vastu hea olnud?“
Tüdruku pilk lõi hetkeks nagu nõutuses virvendama, kerge punagi tõusis tal näkku, aga siis vastas ta üsna lihtsalt:
„Olete küll, härra.“
„Kas teie tahaksite ka minu vastu hea olla?“ küsis Indrek edasi.
„Tahan küll, härra,“ vastas Tiina endise lihtsusega.
„Aga kas oma sõna peate?“
„Pean küll, härra,“ ütles Tiina ja nikutas kinnitavalt pead.
„Siis ärge lausuge ühelegi elavale hingele, et nägite seda võõrast ülal, mitte ühelegi, sest muidu tuleb see ehk kuidagi proua kõrvu ja ma ei taha, et tema sellest kuuleb,“ rääkis Indrek. „Proua ei salli seda inimest, aga minule on ta koolivend, ja et ta on oma eluga õnnetu, sest temal on ju ka naine ja lapsed,“ luuletas Indrek, „kellest elab lahus, siis polnud tal eile kuhugi minna ja mina mõtlesin ta seks ööks sinna kolikambrisse peita, sest täna pidi ta linnast välja sõitma. Tahtsin teid juba õhtul hoiatada, et te teaks, aga pärast mõtlesin, et ehk läheb see number niisamuti läbi, aga, näe, ei läinud. Nii et kui te nüüd tahate, et mul ei tuleks prouaga jälle mingit niisukest — te ju teate, mis ma mõtlen — siis pidage oma suu ja mitte ainult proua enda, vaid ka üldse kõigi vastu, sest niisukesed asjad lendavad nagu kulutuli suust suhu ja on peagi otsaga proua kõrvus.“
„Härra võib üsna kindel ja rahul olla, Tiina suu jääb täiesti lukku,“ ütles tüdruk, nagu räägiks ta väikese Tikiga. „Ja ega ma lastepesu pärast poleks ülesse läinudki, aga see proua valge kleit, see tegi seda kõik,“ seletas Tiina edasi.
„No näete,“ rääkis Indrek ja püüdis asja nagu naljaks pöörata, „kohe on proua platsis, kas või oma kleidigagi, kui meie kahekesi püüame tema eest midagi varjata. Sellepärast olge valvel.“
