Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/139

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Mina arvan küll, et paha pärast,“ ütles eit, „sest miks ta muidu kepiotsaga prügi peale ajas. Ja et sina esteks ütlesid, et tema võib minna oma pakki prügikastist otsima, siis tead, mis mina teen: panen umbes samasuure käänaka leiba sellesama paberi sisse, viskan prügikasti ja ajan roisku peale, nii et kui ta lähebki vaatama, kas pakk alles, siis ongi ta alles. Sest ega ta teda prügide seest oma näpu vahele ikka enam võta.“

„Kuule, eit, sina tunned nooti,“ ütles vanamees heakskiitvalt, sest eide mõte meeldis talle väga. Nõnda siis eit sepitseski uue paki, mis peaaegu endise sarnane ja toimetas ta kõige ettevaatusega määratud paigale.

„Soo, nüüd võib rahulikult magama heita ja unenägu ootama jääda,“ ütles ta väljast tuppa tulles, ja ta süda ning kõht ei tundnud sellepärast mingit halba, et ta oli söönud revolutsionäärile määratud saia ja selle kõrvase. Rahul oli ka vanamehe süda, sest eide pettepakk hävitas temas igasugused kartused ja kahtlused.

Aga Indrek ei leidnud rahu. Teda vaevas küsimus: miks oli Melesk varem lahkunud, kui ta alguses kavatses? Ja peaasi: kuidas ja millal ta lahkus? Tegi ta seda kõigile nägematult, või kui teda keegi nägi, siis kes just? Tiina? Või ehk isegi Karin? Siiski, see viimane polnud usutav, juba sellepärast mitte, et kui Karin oleks midagi aimanudki, siis oleks ta juba ammugi Indrekult aru pärinud. Sest teda ei erutanud miski rohkem, kui hullumeelsed, joobnud ja põrandaalused revolutsionäärid. Ta pidas iga esimest mõrtsukat neist kolmest paremaks.

Nii siis, Karini suhtes Indrek oli üsna kindel. Hoopis teine asi Tiina. See oskas vaikida, või kui rääkis, siis valis hoolega silmapilku. Ka polnud ta arg. Indrek pidas kaua aru, kas Tiinaga üldse asjast juttu teha või ei. Sest kui oleks juhuslikult nõnda, et Melesk lahkus nägematult, siis oleks raske eksisamm Tiinat kaasteadjaks teha.

Aga asi lahenes lõpuks iseenesest. Sest kui Karin õhtul välja läks ja lapsed juba magasid, tuli Tiina Indreku tuppa ja küsis, kas ta võiks pisut rääkida.

139