„Kuule, sa oled täna tõesti jaburaks läinud,“ ütles vanamees nüüd. „Nagu poleks sa eluilmas enne sinki ja saia näinud, kui peremees viskab prügikasti, siis sa mine too välja ja söö ära. Ega me siis mõned pätid ole. Meil on ometi viisakas amet ja seisus, milleks siis prügikastist toitu otsida. Kui tahad, säh, võta raha ja mine too endale sinki ja saia, niipalju kui tahad, aga jäta see rahule.“
Ja et enda sõnadele rohkem mõju anda, vanamees tõusis toolilt ja pistis pea eesriide taha. Aga seal nägi ta oma imestuseks — mitte hirmuks, sest hirmu polnud vanamehel põrmugi, ei ju tulnud tal mõttessegi, et ükskõik mis võiks tema eidele midagi teha, ehk olgu see kas või „rotikiuht“ ise, — nägi, et eide suu juba liigub, et eit juba maitseb ning ootab, kas hakkab kusagil midagi paha või valu tundma. Aga kui ta oli nõnda mõni minut singi ja saiaga „mänginud“, kadus tal igasugune kahtlus ja ta hakkas päris rahuliku südamega mugima. Mitmel korral ta pakkus ka vanamehele, aga see jäi kindlaks — ei võtnud. Veel viimase suutäie juures ütles eit:
„Maitse ometi natukenegi! Tee ometi suu sekski.“
„Ma panen parem piibu suhu,“ vastas vanamees. Ja kui ta seda oli teinud, lisas ta juurde: „Saab ometi kord näha, mis sest elust nüüd siis tuleb.“ Ta mõtles nimelt oma kohakaotust. Aga eidel oli meeles ainult tema valge pakk ja sellepärast vastas tema:
„Jumalaime jah, mis sest kõik tuleb ja saab. Et see midagi tähendab, see on kindel, ei inimene heast-paremast muidu niisama nii värsket sinki ja saia prügikasti lähe matma. Ja et just mina selle pidin ära sööma, siis peame meie sellest asjast osa saama, see on jumalakindel. Eks ootame ja vaatame, mis ma nüüd unes näen. Täna öösel kohe. Sest kui see sink ja sai oli prügikastis hea pärast, siis on ka unenäod head, oli ta aga paha pärast, siis tulevad ka unenäod halvad. Mis sa arvad, vanamees, on see kõik hea või paha pärast?“
„Ega mina sul mõni unenägudeseletaja ole,“ vastas vanamees.
