tema vanad ja kanged jalad võtsid, ruttas prügikasti juurde, tõstis selle kaane, kahmas valge pakikese, peitis selle põue ja vänderdas lõõtsutades oma keldrikorrale.
„Sain kätte,“ ähkis ta. „Peremees ise tuli.“
„Mis?“ küsis vanamees ärevalt. „Tuli peale, kui sina udisid prügikasti kallal?“
Kuid eit seletas rõõmuärevuses otse vastupidist.
„Aga mis siis, kui peremees läheb oma pakki otsima ja ei leia,“ ütles vanamees, nagu tahaks ta eite hirmutada. „Ja seda võib ta üsna kergesti, kui see pakk talle midagi loeb.“
„Siis ütleme, et meie ei tea,“ vastas eit. „Ei tea, muud midagi, pole kuulnud ega näinud. Küsime kunskoppi, et mis pakk see pidi olema, nii et nagu poleks maast ega taevast aimu.“
Samal ajal eit ise otsis küünlajuppi, et sellele voodieesriide taga tuld otsa panna, sest elektrivalgust ei julgenud ta kasutada tema liigse heleduse pärast. Pealegi ei saanud elektrilampi akna juurest eemale viia.
Ettevaatlikult pakki välja võttes eit nägi, et suure ähmiga ta oli ühes pakiga põue toppinud ka hulk prügi. Aga sest polnud midagi, peaasi, et pakk oli käes. Selle avanud, eide imestus oli ehk veel suurem kui esiteks tema uudishimu. Lahtise paki tõstis ta kõige pealt nina alla, et nuusutada ja hüüdis alles siis:
„Tule jumal appi! Puhas sink ja sai! Ja värske ning ilus, nagu oleks praegu ostetud. Tahad, vanamees, nuusuta, kui magus hais? Tule siia, ega siin eesriide taga meid keegi näe.“
Aga vanamees ei tahtnud minna, vaid ütles:
„Jäta, eit, mind sellest mängust välja. Mina sain täna oma aitüma juba kätte, teist enam ei taha.“
„Mis sa arvad, kas maksab maitsta?“ küsis eit. „Ainult natukene.“
„Peremees tappis kihvtiga ikka rotte, ehk on ka see selleks, et oleks kihvtine,“ arvas vanamees.
„Kas siis rotikihvt inimesele midagi teeb?“ ebales eit.
