siin võib ta nüüd seista, mõtles ta, ja seks ajaks, kui ükskord prügikast tühjendatakse, on valge paber ammugi mustaks muutunud ja sink ning sai läpastanud, mis on sama hea, nagu oleks rotid ta ära söönud. Ja kui oli veel kord pilguga pimedat hoovi uurinud, ta väljus tänavale, et teha väikene jalutuskäik.
Aga ka siin astus tegevusse see, mis seisab sealpool kõike muud. Nimelt oli kojamehele täna tema tööandja öelnud, et kuu aja pärast saab ta viimase palga, sest temale, tööandjale, olevat nooremat tööjõudu vaja. Ja ei aidanud midagi, ei palved ega ka odavama palgaga leppimine, kojamees kaotas oma koha, ainult niipalju sai ta oma rääkimisest, et tööandja maksis talle lõpuks siinsamas kuu palga ette ja palus mitte enam tulla, et poleks enam mingeid nurumisi. Aga kui seegi ei aidanud ja vanamees ikka veel seisis noruspäi, viskas peremees talle veel poole kuupalka lauale ja ütles, et nüüd olgu kõik rääkimised lõpetatud. Nõnda siis kojamees tuligi sõnalausumata ära ja istus kodu laua äärde, et jutustada kõigest eidele, kes istus nõnda akna kõrval, et tema nägi kogu hoovi, kogu hoovist aga teda ei keegi.
Kaua võttis aega, enne kui vanamees jõudis kõik ütelda, mis tal südames kipitses. Oli vaevalt videvikku tunda, kui ta algas, ja oli juba päris pime, kui nad ikka veel istusid mõlemad omal paigal, ehk küll ei eit ega taat osanud enam midagi lausuda. Ja just sel silmapilgul Indrek astuski prügikasti juurde oma valget pakikest matma. Oleks kojarahva eluruumis valitsenud harilikud olud, siis oleks neil praegu laual põlenud lamp ning valgest toast pimedale hoovile poleks olnud midagi näha. Et aga kojarahvas istus valgustamata toas ja nende silmad olid videvikust saadik pimedusega harjunud, siis nägi eit selgesti, kuis majahärra ise astus prügikasti juurde, nagu tahaks ta oma silmaga näha, kas see hakkab varsti täis saama, ja kuis ta saladusliku kiirusega võttis põuetaskust mingisuguse valge asja, viskas selle prügikasti ja torkis talle vististi kepiga midagi peale, sest mis tal muidu seal udi-
