inimene endale igasugust rämpsu sel määral, et ta ise kipub peaaegu lämbuma.“
Viimase sõna juures kerkis Indrekule selge pilt kaugest minevikust, sest ka siis ta oli lähedal nagu lämbumisele — nõnda pitsitas hing rinnas. Nägemus oli nii elav, et ta unustas üürikeseks kõik oma arutused.
Ta nägi end väikese poisina paljajalu ja paljaspäi joostes ruttavat karjakellade suunas mööda väljaäärset jalgteed lepiku vahel, mis lõhnas niiskusest, samblast ja esimestest seentest. Mütsi surus ta kahe käega vastu rindu, sest see oli värskeid, rudisevaid hernekaunu pungil täis. Sadas peent vihma, mis leotas pikad juuksed, nii et nende märjad, korratud salgud tikkusid otsapidi silmi. Kõik oleks olnud hea, kui isa poleks vastu tulnud. Milleks tema küll sellise sajuga seal lepikualusel teerajal kõndis! Indrek puges ju hernesse just sellepärast vihmaga, et siis pole kedagi nägemas.
Nii ta siis seisis seal tilkuva lepiku all palja peaga oma isa ees, süles ligunud mütsilott roheliste kauntega, mis värisevate sõrmede all mõnusalt rudisesid. Nagu Indrek ei tea tänapäevani, milleks isa oli tol korral märja lepiku all, samuti on tal jäänud arusaamatuks, miks ta ei öelnud talle midagi muud, kui aga: „Indrek, sa ei peaks loomi üksi jätma, nad lähevad paha peale.“ See oli kõik, muud ei midagi. Nagu poleks ta hernekaunu mütsis näinudki. Ja ometi oli nende korjamine kõvasti keelatud, sest korjates tallasid ju herne maha mädanema. Kas ehk hakkas isal temast kahju, sest ta oli ju läbimärg, pealegi veel palja peaga? Või olid isal endal mingid mõtted, mis lasksid iga üleastumise paista tühisena? Isa andestas talle tol korral ehk tõesti iseenda ja oma mõtete pärast?
Alles täna siin kolikambris, kus Indrekul samuti niiöelda keelatud asjad käes, nagu tolgi korral, ta arvas taipavat isa sõnade salajase mõtte. Loomi ei tohi üksi jätta, oli ta öelnud. Aga kas inimest tohib üksi jätta? Kas inimene ei lähe paha peale, nagu loomgi, kui ta jäetakse üksi? Ehk polnud isa oma sõnadega üldse mõelnud loomi, vaid just teda, Indrekut, ja võib--
