rin, nagu kahtleks ta ise oma sõnades ja nagu otsiks ta mehelt neile kinnitust.
„Seda muidugi mitte,“ ütles Indrek lohutavalt ja lisas uurivalt, „sest ega ju majale pole võlga tehtud.“
„Minu teada mitte,“ vastas Karin ja kuivatas silmi.
„Noh, siis on kõik hea,“ ütles Indrek ja tähendas nagu mööda minnes: „ja küllap sinu isa juba nõu leiab, nagu ikka.“
„Aga mis siis õieti isaga on?“ küsis Karin nüüd.
„Ta on Köögertalile allkirju andnud, muud ei midagi. Sa ju tead, et omal ajal Köögertal toetas teda ja kuidas siis tema poleks pidanud Köögertalile vastu tulema. Muidugi, allkirjad, mis varemalt antud, need oleksid võinud olla, sest nendega oleks kuidagi hakkama saanud, aga need viimased olid kurjast, neid poleks pidanud enam andma.“
„Mis siis nüüd saab?“ küsis Karin nõutult ja hirmul.
„Mis nüüd saab,“ kordas Indrek mõttes, nagu tahaks ta tähendada, et on ju iseendastki mõistetav, mis nüüd saab. „Kui ei jätku Köögertali varandusest, siis astugu Vesiroosi oma ette, seda saab. Ja minu arvates on enam kui kindel, et Köögertali võlausaldusest ripub vähemalt viiskümmend protsenti õhus. Selle tagatiseks pole midagi peale ühiste söömingute, joomingute ja trallingute asjaomastega.“
„Ja sellepärast peab minu isa ühes temaga pankrotti minema!?“ hüüdis Karin tulises vihas. „Kaabakad niisukesed!“
„Jah, mis parata,“ lausus Indrek alistunult. „Sinu isa sõi, jõi ja trallitas Köögertaliga kaasa, kui see muretses endale nõnda laenuusaldust. Meie isegi kahekesi oleme nii mõnigi kord kaasa trallitanud. Ainult sinu ema ei tulnud kunagi kaasa. Tema ütles ikka, et see olevat nagu pidu katku ajal, mis ajab hirmu peale.“
„Tähendab, tema oli kõige targem,“ ütles Karin.
„Tähendab, et oli,“ kinnitas Indrek. „õigem, see polnud niipalju tarkus kui süda: ta pole suutnud oma Johannest unustada, kes langes sõjas. Ja meiegi poiss
