„Mina ka,“ vastas Köögertal, „aga ma vaatan, mis ma teha saan.“
„Mispärast teie õnnetu olete?“ küsis Karin kaastundlikult, nagu poleks ta Köögertali viimaseid sõnu kuulnudki.
„Et olen nii vana ja purjus,“ vastas Köögertal. „Aga ma jään siiski teie peale lootma.“
„Mina ka teie peale,“ vastas Karin.
Neid viimaseid sõnu panid mitmed tähele, muu seas ka Paralepp, aga nad kõik mõistsid neid võõriti. Sellest see ehk tuligi, et Paralepp talitas Karinit koju saates nõnda, nagu oleks tal pisut arust puudu. Sest veel mitu aega pärast seda esitas Karin endale küsimuse, et kust võttis ta, s. t. Paralepp, küll selle julguse, ja ei osanud vastust leida, sest ta ei teadnud, et see tuli võõritimõistmisest.
Lugu ise aga sündis üsna lihtsalt. Niipea kui auto hakkas liikudes mürisema, lükkas Paralepp oma kübara kuklasse, näitas näpuga autojuhi poole ja surus siis sama näpu põiki huulile vaikusemärgiks, haaras peale seda ootamatu ja oletamatu jõhkrusega Karini ümbert kinni ja püüdis oma suuga leida tema suud. Karin ajas alguses kõigest jõust vastu, aga tundis peagi kogu kehas maitstud jookide uima, mõtles viimase kaitseabinõuna karjuma hakata, kuid siis tuli tal meelde, et Paralepp oli ju sõrme põiki huulile tõstnud ja et pole kuigi viisakas autojuhti paremaks pidada ega teda rohkem usaldada kui oma saatjat, mõtles veel kord sellegi mõtte ümber ja oleks nüüd tingimata häält teinud, kui mitte Paralepp poleks tal oma suuga tugevasti suud katnud, nii et võimata oli hingatagi, veel vähem karjuda. Viimases hädas ei saanud Karin muud, kui haaras pahema käega Paralepa paremast kõrvast kinni ja oleks vististi selle esimese hooga peast rebinud, kui ta oleks jaksanud. Aga et jõust tuli nappus kätte ja et ta tundis, et mida tugevamini tema kõrvast sikutab, seda tugevamini Paralepp oma suu tema suule surub, siis laskis ta kõrva lõdvemale ning lõpuks sootuks lahti, et saaks ehk pisutki hinge tagasi. Nõnda see siis seks korraks lõppeski, ainult Paralepp tähendas:
