On ju veel ilmas muid inimesi, milleks siis viisakatele prouadele külge lüüa. Aga näiteks teie lauanaaber, see otsib ainult viisakaid, mõistate? Tema on niisuke seelikukütt!“
„Nii et teie, härra Köögertal, olete teistsugune?“ naeris Karin, mis ajas ka Köögertali naerma. Aga kui neil mõlemail naer otsa lõppes, ütles Köögertal mõttes:
„Ma olen vist kroonlühtrist purju jäänud, ei mäleta põrmugi, millest ma teiega tahtsin rääkida.“
„Me rääkisime muusikast,“ ütles Karin.
„Õige!“ hüüdis Köögertal. „Me rääkisime muusekandist, s. t. sellest Röneest või Reinust. Aga kuis siis jääb, meeldib ta teile või ei meeldi? Sest kui ta meeldib, siis jumala rahus, mina annan oma õnnistuse kaasa, lükkan takka.“
„Ega ta siis kohe nõnda meeldi, et ma muusika pärast ka ta enda võtaksin,“ naeris Karin. „Aga et teile head meelt teha, siis võiksin…“
„Ma kannan teid selle eest kogu oma eluaeg käte peal!“ sosistas Köögertal.
„Hea küll,“ vastas Karin, „ma võtan teie muusika, aga…“ ja nüüd muutus ta nägu peaaegu lapse näoks ja tema hääl peaaegu lapsehääleks — „aga ärge teie siis enam minu papale muusikat tehke.“
„Kuis nii?“ küsis Köögertal rabatult. „Tema tegi ju minule, mitte mina temale. Mu kõrvad hakkavad kohe pilli ajama, kui see meelde tuleb, ainult kui olen tubliste tropitanud, nagu praegu, siis ei kuule midagi. Ta oleks võinud mu kas või pimedaks teha.“
„Muidugi, härra Köögertal,“ oli Karin nõus, „aga ega ta ei teinud ju.“
„Mis te siis tahate?“ küsis Köögertal.
„Ärge pange teda, vanainimest, istuma,“ palus Karin ja silitas Köögertali kätt, millel algasid karvad peaaegu randmest juba.
„Te olete üks suur kelm,“ ütles Köögertal ja tema silmis süttis niiske helk, mida märkas Karingi.
„Ei, härra Köögertal,“ ütles Karin, „ma ainult armastan oma papat ja tema on nii õnnetu.“
