isegi majaproua, kel küllalt kõvad närvid, palus pisutki tasemalt talitada, sest mis ütlevad vaesed üürnikud all.
„Eks nad koligu välja, kui ei meeldi,“ vastas härra Köögertal, sest tema ei saanud kuidagi vaiksemalt elada, kui see talle saatusest määratud.
Pööningult tuldi alla veel suurema müraga kui sinna mindi ja nüüd olid kõik veendunud, et majahärra kroonlühtri auks või terviseks peab jooma, aina uuesti jooma. Nõnda siis joodigi, kuni paljud muutusid sedavõrt vaikseks, et nad põleksid endid ka siis liigutama hakanud, kui neile kas või neljasaja tuhande puudane kroonlühter oleks kaela langenud. Aga majahärra ise pidas vastu, muutus ainult kordkorralt südikamaks meeste ja naiste suhtes. Juba mitu korda oli ta katsunud Karinile läheneda, aga ikka oli see tal millegi pärast nurjunud. Viimaks astus ta otseteed Paralepa juurde, kes istus Karini kõrval ja ütles kõhklemata.
„Härra advokaat, lubage mind ka pisut nooreproua juurde, teie olete siin juba küll olnud.“
Oleks Paralepp ka omanud kodu mõnekümnepuudast kroonlühtrit, siis oleks võinud tekkida ehk tüli, aga nüüd andis targem järele ja Köögertal istus Karini kõrvale, kes kiitis:
„Küll on teie juures mõnus ja huvitav. Just nagu kodus! Ainult minul pole kodus kunagi muusikat, mees ei armasta.“
„Mina ka mitte,“ ütles Köögertal tasakesi ja pani käe Karini toolitoele, nagu valmistuks ta temal piha ümbert kinni võtma. „Ma annaks hea meelega oma maja muusika teile, armas proua. Mis oleks, kui te võtaks minu maja muusika mõnekski ajaks omale, minu teinepool saaks pisutki hinge tagasi tõmmata, muidu kunst kurnab ta liiga ära.“
„Kui naljakas te olete, härra Köögertal!“ hüüdis Karin.
„See pole nali, armas prouakene,“ rääkis Köögertal. „Tõsi jutt! Öelge mulle päris otsekoheselt: kas see Rönee või Rein teile sugugi meeldib või ei? Minule vanainimesele võite öelda, mind ei maksa häbeneda, sest mina viisakatele prouadele külge ei löö, seda mitte.
