„Aga kas te teate, kuidas saab oma heaksarvamise järele poja või tütre?“ kriiskas Karin üle laua noormehele, kel nõrk ristluu. „Ma võin teile õpetada.“
Ja Karin hakkaski õpetama. Aga seda ei pannud ükski tähele, sest sel silmapilgul hüüdis härra Köögertal valju häälega, nii et kõik pidid seda kuulma:
„Soo! Või see pole rekord? Minu neljakümnepuudane pole rekord? Aga mis on teie arvates rekord, kui mitte nelisada puuda?“
„Just praegu ütlesid sa nelikümmend, aga sestsamast juba nelisada, kumb ta siis õieti sul on seal laes?“ hüüdis keegi vastu.
Nüüd seletas majahärra, et kroonlühter kaaluvat ikka nelikümmend puuda, mitte nelisada, kuid natukese aja pärast sai neljakümnest uuesti nelisada, sest Köögertal ei pannud väikeste vahede peale suurt rõhku. Tema ei armastanud arvudes täpsust, sest see takistas teda talitamast, nagu ta ütles. Ärialalgi meeldis talle kõige rohkem, kui võis minna hea õnne peale, või nagu venelased ütlevad — ehk’u peale. Sest tema arvates oli kergem ehk’u peale pankrotti minna, kui igavesti arvestada, arvestada, arvestada. Nõnda ta oli elanud tänini ja nõnda ta mõtles ka jätkata. Aga et leidus inimesi, kes ei pidanud tema saali kroonlühtrit rekordiks, eestigi rekordiks, siis see oli temale ikkagi liig. Sellepärast kargas ta lauast ja kutsus teisi enesega saali, et koha peal asja õieti valgustada:
„Te arvate, et see lagi oleks teda üleval kannud,“ karjus ta. „Eluilmaski! Teate, mis ma tegin? Lasin abitalad panna ja sinna külge kranasin ta kinni. Te ei usu? Olge nii lahked, tulge üles, ma näitan, kuidas seda tehakse, nii et, kui teil enestel millalgi vaja tuleb neljasadat puuda lakke riputada, siis teate, kuidas seda teha.“
Härra Köögertal sattus sellisesse vaimustusse, et ta ei võinud mingil tingimusel muidu, kui pidi mõned oma külalised pööningule viima ja seal neile koha peal näitama, mis peab tegema, kui sul juhtub olema „neljatuhandepuudane“ kroonlühter. Pealegi sündis see kõik niisuguse kisa ja käraga ning jalgade trampimisega, et
