Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/124

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— viiskümmend tuhat ühte majja! Ja kui loendada ameeriklaste rekorde, siis…“

„Näiteks sigarisuitsetamises,“ pistis Paralepp vahele, kes oli lillevaasi pisut edasi nihutanud, et paremini näha kõnelejat.

„Härra advokaat, te võite muidugi ironiseerida niipalju kui tahate, aga…“ algas eelmine kõneleja tõsiselt, kuid keegi hüüdis vahele:

„Ameerika kultuur seisab neegri kultuuri mõju all, seega on neegri kultuur kõrgem.“

„Suurest kultuurilisest kadedusest ameeriklane lintšibki neegreid!“ hüüdis keegi teine.

„Kas kõrgem või madalam, aga kui arvestada neegrite viimaseid saavutusi spordis…“

Ameerika- ja spordiharrastajat ei lastud ka nüüd oma pikatoimelist lauset lõpetada. Aga viimaks, kui kõneluses tekkis teatud vaheaeg, küsis Karin üle laua spordiharrastajalt:

„Kui see tõesti nõnda oleks, et neegrid millalgi eurooplastest ja ka ameeriklastest kaugemale ja kõrgemale hüppavad, kas nende kultuur on siis kõrgem kui meie oma?“ Karin luges nimelt lauasistujaid eurooplaste ja ameeriklaste kilda.

„Aga muidugi,“ vastas spordiharrastaja, „kui võtta kultuuri mõõdupuuks vana kreeka kultuuri. Sest seal oli nõnda, et…“

Järgnevad sõnad läksid Karinil kaotsi, sest Paralepp nihutas lillevaasi endisele paigale ja noormehe pea ühes kõneleva suuga kadus Karini silmist ning räägitud sõnad kõrvust. Ta kuulis ainult Achillese nime, keda tituleeritud tema rekordide pärast välejalgseks. Kui Karin lillevaasi uuesti kõrvale nihutas, nii et ta võis noormehele otsa vaadata, oli see juba tema unustanud ja seletas oma naabrile, kuidas ka tema võiks rekorde lüüa, kui aga tal poleks nii nõrk ristluu.

„See on emalt,“ ütles ta, „sest minu ema oli alati oma ristluuga hädas. Sellepärast, kui mina oleksin riigimees, siis paneksin seaduse maksma, et ükski naine, kel hädine ristluu, ei tohi lapsi ilmale kanda, vähemalt poegi mitte.“

124