näen und, et viin mu ees klaasi sees saab ikka enam veeks.“ Teistega kaasa karjus ka Rönee, kelle häälepaelte pärast majaproua nii mures. Ta peaaegu laulis kohe, kui Karin ulatas oma klaasi talle üle laua vastu ja vaatas talle silma, nagu mõtleks ta temaga sinasõprust jooma hakata.
„Miks te meile täna ei laula?“ kriiskas Karin üldise häältemulina sekka.
„Kui teie käsete, siis kohe,“ vastas noormees ja viskas silme ette langenud juuksesalgu üle pea, sest tema uskus nagu Simsongi, et jõud või and peitub juustes, ja sellepärast laskis ta neid heal meelel kasvada.
„Ma ju palun!“ hüüdis Karin.
„Siis saab ka lauldus,“ vastas noormees ja tühjendas klaasi, hüüdes enne Karinile: „Teie terviseks, armuline proua.“
„Ärge korjake endale tuliseid süsa pähe,“ sosistas Paralepp Karinile. „Mammi Köögertal ei anna seda teile kunagi andeks.“
„Aga papi Köögertal?“ küsis Karin, ilma et oleks sellega midagi erilist mõelnud.
„Naine, te pole sugugi nii rumal, kui arvata võib!“ hüüdis Paralepp vaimustatult, nagu oleks Karin avastanud mõne uue tõe.
„Härra Paralepp,“ ütles Karin ja lõi talle teelusikaga käele, „mitte häbematuks minna, sest me oleme purjus. Kui purjus inimene läheb häbematuks, siis ta ei tea, kui häbematuks ta läheb, et oleks viisakas. Uskuge, ei tea! Ja mina olen päris kaputt kohe. Ja teie ka. Mul on tundmus, et kui tahaks üles tõusta, siis jalad ei võta enam vedu.“
„Tähendab, täis kui tina, aga aru on selge,“ kiitis Paralepp. „Sest kas te siis ei mõista, et vanal Köögertalil pole suuremat rõõmu, kui et mõni lööks tema mammilt ta kunstiobjekti üle.“
„Näete,“ naeris Karin nüüd vastu, „isegi pime ja purjus kana leiab vahel tera.“
Aga Paralepp haaras tema käe, milles oli ikka veel endine teelusikas lööginuiana, ja suudles seda ahnelt.
