see konjak, liköörid või igasugused veinid, mis ootasid oma vooru kui väikesemad vennad.
Paralepp valas ka iseendale ja Karinile kõigepealt viru valget.
„Ma palun, ärge jootke mind purju,“ ütles Karin Paralepale, „ma ei julge siis koju minna.“
Aga need sõnad kõlasid oma toonilt peaaegu vastupidises mõttes. Sellepärast tõttas Paralepp kohe õpetama, kuidas kunagi purju ei jää. Ta ütles nimelt:
„Peab viskama ikka klaasi korraga, ikka korraga, mitte ainult maitsma, nagu naised seda teevad. Ja mitte mõelda, et joote, jumala pärast mitte mõelda, et joote viina. Peab tegema, nagu oleks see puhas destilleeritud vesi. Vaadake nõnda!“ näitas ta ja kallas terve klaasi omale kurku. „Nõnda pole ta isegi kibe. Mitte põrmugi. Puhas vesi, muud mitte midagi. Sellepärast peabki inimene ühes teistega jooma, et tal poleks aega mõelda, et ta joob. Sest kui keegi istuks üksinda laua äärde, kallaks endale kas või ainult ühe pisitillukese klaasi napsi täis ja hakkaks seda läbi peene õlekõrre imema, ise aina mõeldes, et tema joob kanget viina, siis oleks ta ammu enne täis, kui klaas tühi. Sest mitte niipalju viin, kui just meie oma mõte ajab meid purju.“
„Nojah,“ oli Karin nõus, „see on samuti, nagu proua Itam sai pojagi: mõtles, et saab, ja saigi.“
Ja kui Paralepp oli huvitatud, kuidas just proua Itam poja saanud, jutustas Karin kogu loo, nagu ta teda mäletas, korrates teatud määral pojasaamise nõiasõnugi.
„Noh, näete,“ ütles Paralepp, „kui mõttega, usuga või kujutlusega võib isegi tütrest poja teha, mis maksab siis viinast vee tegemine. Tähendab, peab lugema: iga tund, ma näen und, et viin mu ees klaasi sees saab ikka enam veeks. Ja peab seda uskuma.“
„Jah,“ arvas Karin, „aga ma ei saa uskuda, kui mulle selle eest midagi ei anta. Proua Itam sai oma usu eest aia ühes majaga ja sellepärast ta uskuski nii kindlasti, et tuli poeg, aga mis saan mina oma usu eest, et viin mu ees klaasi sees muutub veeks? Ma ei saa ju midagi.“
