Köögertali siinsamas kinni. Ja teate, mis mul meelde tuli? Loomaaias nähtud madu, kes kuugistab kodujänest. Ma nägin äkki üsna selgesti, kuidas proua Köögertalist ei paistnud enam muud kui jalad, säravad kingad otsas.“
„Oleksite teie minu silmadega vaadanud,“ ütles Paralepp, „siis te poleks enam proua Köögertali jalgugi näinud, vaid ainult säravaid kingi.“
„Issand, kui häbemata te olete,“ ütles Karin ja vaatas nagu tänulikult oma hallide silmadega talle otsa. „Aga miks te siis nõnda tal kätt suudlesite?“
„Kes siis seda küsib,“ ütles Paralepp.
„Miks siis mitte!“ imestus Karin. „Ma tahan teada, tahan targemaks saada.“
„Ja teie ei tea seda?“ küsis Paralepp omakorda imestudes.
„Ei!“ hüüdis Karin.
„See meeldib naistele,“ seletas Paralepp.
„Ah nii!“ imestus Karin ja lisas: „Aga minule mitte.“
„Oodake! Saage vanemaks,“ seletas Paralepp.
„Nii et kui ma saan vanemaks ja mehed tahavad mulle meeldida…“ hakkas Karin.
„Mitte meeldida,“ parandas Paralepp, „vaid meelitada.“
„Ja mehed tahavad mind meelitada, siis hakkavad nad nõnda minu kätt suudlema, eks?“ küsis Karin.
„Teie kätt ei hakka nad vist kunagi nõnda suudlema,“ ütles Paralepp ja vaatas Karinile tõsiselt silma.
„Miks siis mitte?“ küsis see. „Kas ma suren enne ära?“
„Ei,“ vastas Paralepp, „sest mehed ei hakka teid kunagi meelitama, sellepärast.“
„Te teete mu kurvaks,“ ütles Karin.
„Ei, ma tahtsin teid rõõmustada,“ seletas Paralepp, „sest mehed ei hakka kunagi teid meelitama, vaid püüavad ainult teile meeldida.“
„Nüüd tegite mulle häbi,“ naeris Karin. „Vaadake, kas ma lähen punaseks, ma nii hirmus kardan, et ma lähen punaseks.“
