mõistliku kõne sellega, et ütles, täna minevat nad majja, kus osatakse teiste rahadega veel paremini opereerida kui omadega. Sellepärast võidaksegi seal nõnda elada, nagu elatakse.
Auto peatus lähemas eeslinnas õige ruumika kahekordse puumaja ees, mille kogu ülemine kord kuulus Köögertalide asukohaks. Nad elasid omas majas, täpsemalt — proua Köögertali majas. Karini ja Paralepa saabudes sumisesid toad juba külalistest ja neid tuli aina juurde, nii et ruum ähvardas kitsaks jääda. Karin tundis neid ruume, sest ta oli nii mõnigi kord varemalt siin käinud ühes isa ja mehega. Täna oli ta üksipäinis keset võõrast rahvamurdu ja tal kippus tõusma mahajäetuse tunne. Ainult õnn, et Paralepp täitis oma kavalerikohuseid sellise innuga ja ei lahkunud tema kõrvalt peaaegu silmapilgukski.
Üldiselt võetuna sarnanes Köögertalide ruumika korteri sisemus pisut nagu mingisuguse omapärase kaubamajaga, milles omanik kas pole osanud või tahtnudki maksma panna teatud korda või liigitust. Paiguti oleks nagu meelega kuhjatud asju üleliiga, küsimata sellest, kas nad kuuluvad väärtuselt, värvilt või stiililt ühte. Oleks nagu tahetud toonitada, et ilusad ja head asjad pane ritta või lao hunnikusse, ikka jäävad nad ilusaks ja heaks. Nõnda tekib omataoline looduslik küllus, kus kõlbavad kõik värvid ja joonestikud suurepäraselt üksteise kõrvale.
Selle nähtuse üheks põhjuseks oli asjaolu, et Köögertal oli omal ajal äritsenud kõigi nende esemetega, mida võis leida tema endagi korterist. Palju sellest, mis oli ostetud edasimüümiseks, jäi vedelema ja lõpuks arvas Köögertal, et eks ta kulu omalegi ära, või selle müümisega nii häda ongi. Pealegi, arvas ta, müüa võib neid asju oma korteristki.
Proua Köögertal, kes oli nii vaimustatud kunsti ja kunstnikkude toetaja, arvas omakorda küll vahetevahel, et mees muudab vägisi korteri juudipoeks, aga samal ajal aitas ta isegi selleks südilt kaasa, ostes näitustelt või ka kauplustest pilte ning asju ja paigutades neid kuhugi oma eluruumidesse. Lõpuks olid härra kui
