kui seda tal tarvis tuleb. Mina pole ennast selle sisse segand, tehku mees, mis ta heaks arvab. Mind erutavad niisukesed asjad ja mina pean end selle eest hoidma, ütleb arst. Ma ei saa siis öösel magada ja ei lase nõnda ka meest magada. Aga kui mees ei saa magada, siis läheb ta närviliseks ja nõnda erutun mina veel rohkem. Te mõistate isegi, mis sellest viimaks välja tuleb, kui mina olen närviline, minu mees on närviline, meie mõlemad oleme närvilised. Nii et las mees parem teeb, mis ta heaks arvab. Ainult temal pole kunagi aega, sellepärast ongi lapse kõhuga nii, et las hoidja vaatab.“
Proua Horst mõtles esiteks võõrkeelte õpetamise asjus oma arvamist avaldada, aga kuuldes, et siin tegemist mehe tahtega, vaikis ta. Vaikisid ka teised prouad, sest nad kõik arvasid, et kui koeraga võib võõrast keelt rääkida, miks siis mitte lapsega, sest ega tema koerast halvem ole. Kõik tundsid proua hädale südamest kaasa. Ainult Karin söandas öelda:
„On need mehed küll imelikud! Üks õpetaks lapsele võõrad keeled juba enne sündi kätte, teine ei taha sellest kuulda peale sedagi. Minu mees ütleb alati: mida rohkem keeli, seda vähem aru; inglane mõistab ainult oma emakeelt ja tema valitseb maailma.“
„Aga, kallis,“ vastas majaproua, „ega siis meie pole inglased.“
Sellega olid kõik nõus, Karingi oli, ainult ta oleks tahtnud teada, mis Indrek siin vastaks.
