kargas toolilt ja vahtis uurival pilgul mehele otsa, nagu tahaks ta sealt leida kinnitust oma äkki pähe turgatanud mõttele. Viimaks ütles ta vihast väriseval häälel: „Kas ehk väimeespoeg ise pole selleks kaasa aidanud, et äiapapa võõrsilt koju küüditaks, s. t. kuhugi alevi vürtspoodi? Selleks ehk väimeespoeg ei kindlustanudki äiapapa seljatagust ärilisel rünnakul?“
Nüüd oli Indreku käes kord kahvatuda. Ta tegi toolil äkilise liigutuse ja ütles: „Sa oled nõdrameelne.“
„Ei, ma pole mitte nõdrameelne,“ vaidles naine vastu, „sest sinust võib kõike uskuda.“
„Ka seda, et mina võiksin sinu isa laostumiseks kaasa aidata?“ küsis Indrek ja ta tundis ise, kuis tema hääl muutub ebakindlaks.
„Ka seda,“ kinnitas naine. „Veel rohkemgi! Sa laseksid meiegi maja haamri alla ja pistaksid minu ühes lastega kuhugi aleviurkasse või keldrikorterisse, sest seal võrsuvad sinu arvates need õiged inimlikud voorused. Aga seda võid sa kaua oodata! Ise võid sa minna kas või paadi alla, aga mina jään lastega siia, jään oma majja ja kasvatan nad siin suureks. Minu isa võid sa pankrotti ajada, võid oksjonil lasta müüa tema äri ja majad, aga minu peale sinu hammas ei hakka.“
„Sa oled lihtsalt hullumeelne, Karin!“ hüüdis Indrek.
„Seda me veel näeme, kumb meist hullumeelne on!“ karjus naine vastu, omal juba pisarad hääles. „Ma lähen jalamaid isa juurde ja jutustan talle kõik. Ma räägin ka lastele ja teenijale, mis mees sa oled, räägin kõigile, las teab kogu maailm, kui õnnetu ma olen.“
Nende sõnadega pöördus Karin ukse poole. Aga enne kui ta sinna jõudis, kargas Indrek talle ette, surus selja vastu ust ja ütles:
„Sa oled tõepoolest aru kaotanud! Ise tuled minu juurde ja hakkad rääkima Köögertali pankrotist, aga kui siis mina tähendan, et ühes Köögertaliga võivad langeda mitte ainult Nõmmik, Ojasuu ja Lauri, vaid ka veel palju teisi, muu seas ehk sinu isagi, siis pistad karjuma, et mina ajasin mitte ainult sinu isa, vaid ka
