raha, mina tõmbaksin tingimata vaskpleki kas üleni või jätaks ta hoopis ära.“
See tõi üürikeseks üldise vaikuse, nagu oleksid kõik süvenenud veini maitsmisse või kullaga kirjatud klaaside vaatlusse.
„Ja klaasid kataksite ka kas üleni kullaga või jätaksite hoopis ilma,“ lausus majaproua õrnalt.
„Ei, seda ma ei tea, mis ma klaasidega teeksin,“ ütles Karin üsna lihtsalt, „need ma ehk jätaksin, nagu nad on.“
„Ometi midagi on armu leidnud proua Paasi silma ees,“ ironiseeris keegi külalistest.
Vein maitstud, siirduti teistesse ruumidesse. Saalis valitses rohekashall toon.
„See siin on pähklapuu,“ seletas majaproua. „Mina ei armasta mahagonit — liiga grell! Hakkab närvide peale. Mina tahan midagi rahulikku, leplikku, tagasihoidlikku. Kate on muidugi eht,“ lisas ta juurde, kui ta nägi, et mööbliriiet puudutati: „Soovite silmapilguks istet võtta? Viite muidu teiste külaliste mugavuse.“
Nõnda istuti siiagi silmapilguks, enne kui mindi edasi. Alumisel korral ei olnudki enam rohkem ruume kui üks väiklane tuba, ka midagi kabineti taolist. See oli sisustatud punase puuga.
„Minu vastuvõtutuba,“ seletas majaproua. „Ma küll punast puud ei armasta, kuid viisakuse pärast panime siia siiski selle. Vahelduseks! Sest mis ikka panna.“
Ülemisel korral olid eluruumid, magadis-, lapse- ja vannitoa ning köögiga. Magadistoa mööbel oli elevandiluukarva ja kuulus kõik ühte valangusse. Vooditel ei puudunud isegi pitsitatud katus.
„Siin magan mina harilikult üksinda,“ seletas majaproua, „mees magab kabinetis sohval, et oleks telefon käepärast ja ei segaks mind, kui ta peab hommikul vara tõusma.“
Igal pool valitses üliküllus, silma torgata tahtev toredus, ainult lapsetuba seisis erandina. Siin oli kõik äärmiselt lihtis, peaaegu napp, mis mõjus muuga võr-
