„Noh, ja mis teile öeldi?“ küsisid sõbrannad sellise uudishimuga, et unustasid isegi kadeduse.
„Ei mina enam kõike mäleta, mis mulle öeldi,“ seletas proua Itam, „aga igaüks õpetas oma tarkust. Just sel ajal tutvusin ma kena noormehega. Tema oli palju reisinud ja palju lugenud, käis meil majas. Silmad niisugused unistavad, unistavad, ise süsimustad. Parajal silmapilgul küsisin ka temalt, et, austatud härra, mu lemmik, kuidas teha nõnda, et ma saaks ilmtingimata poja, sest siis kingib mees mulle aia ühes majaga? Ja vaat’ see väljamaalane siis õpetas ning tema õpetuse järele ma saingi.“
„Aga mis ta siis õpetas?“ küsiti mitmelt poolt kärsitult.
„Tema õpetas, et igal õhtul magama minnes ja igal hommikul ärgates pean mitu ja mitu korda lugema: iga tund ma näen und, et laps mu sees, loode vees saab ikka enam pojaks. Ja kõige parem, ütles ta, kui ka mees loeb seda kaasa, loete kahekesi. Mees lugegu ka siis veel, kui mina juba magan. Ka öösel, kui juhtub ärkama, lugegu tasakesti mulle kõrva sisse: iga tund sa näed und, et laps su sees, loode vees saab ikka enam pojaks. Samuti ka hommikul, kui ta tõuseb, et tööle minna, kuna mina alles magan. Mina ise muidugi ka, kui ärkan, loen aina: iga tund ma näen und jne. Isegi söögi alla hakkasime lugema, nagu oleks see mõni uus Issameie, lumipalee Issameie. Mees ei jätnud seda võõraste juures olleski, pani käed laua all risti ja luges endamisi: iga tund sa näed und jne. Aga mina poetasin enda ikka kuhugi kõrvale ja lugesin seal. Läksin vannituppa, nagu peseksin käsi, aga ma ei pesnud ühtigi, sest käenahk läheb inetuks, kui sagedasti pesta, vaid mina aina seisin ja pomisesin: iga tund ma näen und jne. Isegi see väljamaalane, kes mulle seda õpetas, luges alguses minuga kaasa, õpetas õieti lugema, nõnda:…“ ja proua Itam demonstreeris, milline on õige lugemine, kui peab tulema poeg. „Ta lubas isegi Pariisis veel lugeda, et oleks kõik tehtud, mis üldse teha võib.“
„Prantslastel see ongi niisuke mees, kes sellist
