Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/105

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Te enne ei elanud siin?“ ütles Karin proua Itamile, selle asemel et ühes teistega kõike aina imestleda.

„Enne elasime tänava ääres mehe majas,“ vastas proua Itam südamliku mahedusega, sest ta oli Karinile üpris tänulik, et see oli oma küsimusega võimaldanud seda avaldada, mille järele tema keel kõige rohkem kipitses. Aga imestlejad sõbrannad tegid, nagu ei kuulekski nad räägitud sõnu. Ainult tummaks muutusid nad kadedusest. Seda oli proua Itam just tahtnudki ja selleks oli ta nad siia kutsunudki.

„Ah see ei olegi teie mehe nimel?“ küsis Karin.

„Ei, see on täiesti minu oma,“ ütles proua Itam.

„Tähendab, teie hakkate ka pankrotti minema,“ lausus Karin saladuslikult, kuid küllalt valjusti, et kõik võiksid seda kuulda ning oma südames sellest pistest rõõmutseda.

„Kuis nii?!“ hüüdis majaproua peaaegu ehmunult. „Kust te üldse selle peale tulete?“

„Aga Köögertal kirjutas ju ka siis kõik oma naise nimele, kui hakkas pankrotti minema,“ seletas Karin avameelselt.

„Ega siis minu mees pole ometi mõni Köögertal,“ ütles majaproua põlglikult, võib-olla esimest korda kuulsid kõik, et proua Itami hääl on ometi modulatsioonivõimeline. „Et maja oma naise nimele kirjutada, selleks pole mehel vaja igakord veel pankrotti minna, vaid aitab sellestki, kui ta oma naist armastab,“ jätkas majaproua ja vaibus jällegi oma endisse mahedusse, vidistades linnukesena vaikselt ja sulavalt edasi:

„Mees hakkas seda siis ehitama, kui ma raskeks jäin ja ütles, et kui tuleb poeg, siis saan maja omale. Ta näitas mulle plaani. Mina küsisin: kas aia ka? Mees mõtles natukene ja ütles siis: aia ka, aga sellest suurest paplast saadik, muu läheb suure maja külge. Siis vastasin mina: kui sa mind nõnda armastad, siis sünnitan sulle poja, aga kui poeg ei tule, siis on see sinu oma süü. Ja teate, mis ma tegin? Ma käisin kõik arstid ja targad läbi ning küsisin kõigilt: kuidas saan ma poja? kuidas saan ma ilmtingimata poja?“

105