räägivad ja arvavad, ning võiks oma silmaga näha, mis see inimene teeb või kuidas ta on, kes on kunstnik. Pealegi — võiks kogu seda asja teistele prouadele kohvikus tasapisi nina alla hõõruda. See oleks asja üks külg. Aga teine külg on Karinile veel huvitavam, ja see ongi see peaasi: lüüa Köögertali vanamoorilt — Karin nimetas mõttes proua Köögertali ainult nõnda — tema kunstnikud lihtsalt üle, jätta teda kuivale. See oleks see õige kättemaksmine Karinilt oma isa ja ka iseenda eest.
Sellest viimasest, niiöelda peaasjast, Karin ei tihanud Indrekule rääkida, küll aga tegi ta juttu kunstnikega läbikäimisest, et kuulda ka tema arvamist. Aga Indreku arusaamine oli ka siin pentsik. Ta ütles kohe:
„Mis on kunstil või kunstnikel meiega tegemist, me oleme ju väikekodanlised tõusikud.“
„Aga Köögertalid ei ole tõusikud, nii arvad sina?“ hüüdis Karin ägestudes, sest Indreku sõnad riivasid teda valusalt.
„Ega siis ometi Köögertalide kunsti ja kunstnikega maksa läbikäimist otsida,“ ütles Indrek nüüd ja see oli Karinile veel valusam, kui eelmised sõnad. „See kunst või kunstnikud ronivad sulle ise tuppa, tee ainult uksed lahti.“
Karin oli hoopis nõutu. Tähendab, Indrekust pole milleski abi loota. Tema käib kui katk oma sõnadega kõigest üle. Ometi Karin tegi veel kord proovi ja küsis:
„Aga kas Mägariga maksab läbi käia?“
„See tähendab — ennast maalida lasta?“ küsis Indrek vastu.
„Miks siis kohe maalida lasta?!“ hüüdis Karin ärritatult.
„Aga mis siis?!“ küsis Indrek. „See pinseldaks ju kogu maailma ilusaks.“
„Nöritseja!“ kiskus Karin nüüd nagu läbi hammaste. „Sina närid kõige kallal. Mis teistele hea, see sinule halb. Miski ei kõlba sulle. Minagi olen sulle ainult lükata ja tõmmata, nagu mõni narr.“
