teie pool? Olete ehk kuulnud? Kus ta kasvab? Millal?…“
Muidugi, Indreku teadmused ei ulatunud loodusevallas kuigi kaugele, sest milleks seda nii väga teada, mille otsas tallad jalgega hommikust õhtuni. Enamasti pidi Timusk oma küsimused ise vastama ja vene-, saksa- ning ladinakeelsed nimetused lisaks andma, nagu kordaks ta neid alatasa meeldetuletuseks.
„Ka meil peab olema igal asjal oma nimi,“ seletas Timusk, „sest teaduses on peaasi nimi. Igas teaduses! Alguses oli sõna, see on teaduse mõte. Ainult kahju, et meie keel on alles elav, sest elav keel pole kunagi nii täpne kui surnud. Ladina keel on surnud, sellepärast on tema täpne. Üldse, teate, täpne on ainult see, mis surnud; elav ei saa kunagi täpne olla, tema muutub. Võtkem kas või need taimed! Praegu on nad täpsed, sest nad on kuivatatud. Aga oleks lastud neil kasvada, mis oleks sündinud? Õilmed oleksid pudenenud, lehed oleksid pudenenud, varski oleks närtsinud. ja kellel oleks sellest olnud kasu? Aga nõnda, kuivatatult, on neist teadusel kasu, sest nõnda on nad täpsemad kui toorelt. Samuti: mis saaks teadusest, kui poleks surnud inimesi. Kui inimene elaks igavesti! Te teate ju seda muinaslugu piiblist, muinaslugu surmast ja patulangemisest? Et see on muinaslugu, selles meie, teadlased, ei kahtle.“ Nende sõnade juures pöördus Timusk Indreku poole ja vaatas talle tungivalt silma, nagu tahaks ta teada, kas see ehk selles kahtleb. Aga vististi ei näinud ta midagi pahaendelist, sest ta jätkas rahulikult, nagu tõsine teadusemees kunagi, näppides ise oma vuntsi:
„Nojah kui oletada, et inimene poleks patu sisse langenud, s. t. et Eeva poleks edevuses seda punast õuna võtnud ega Aadamale andnud. Seda võime ometi oletada, eks? Ja tõenäolik on ka, et Eeva tegi seda tingimata edevuses, sest see oligi tema madu ja kõik kuradid kokku. Nägi päikese paistel punast õuna ja tuli himu punaste palete järele. Nõnda lõigi hambad otse loomusunniliselt punasesse õuna. Sest niisugune on inimese primitiivne loogika: kui sööd punase õuna,
97
