otsima tema tutvust, siis oli tema omale juba paremad seltsimehed leidnud raamatute näol.
Selles oli talle ehk kõige rohkem abiks olnud härra Koovi, kelle juurde ta kauase kõhklemise järele lõpuks ometi läks abi otsima ladina keele õppimises. Indreku süda värises, kui ta uksele koputas.
„Kes seal on?“ küsis seest nagu unine ja tusane hääl, ja kui Indrek selle peale oma nime oli öelnud ning seletanud, mida ta soovib, vastati endiselt:
„Ma magasin parajasti.“
„Palun siis vabandust, ma tulen mõni teine kord,“ ütles Indrek.
„Milleks teine kord,“ rääkis tõre hääl seest, „niikuinii on mu lõunauinak segatud. Tulge sisse, mis te seal ukse taga karjute! Uks on ju lahti.“
Indreku sisse astudes lamas Koovi alles oma triibulise vaibaga kaetud vanas puuvoodis, mis krägises lamaja liigutades haledasti. Jalad ühes saabastega olid tõstetud jalutsi otslauale.
Umbes pool tundi istus Indrek siin väikeses toas, kus valitses peaaegu ainult raamat, sest tema asus laeni ulatuval riiulil, laual, aknal, toolidel, põrandal. Igal pool! Ja kui ta tõusis, et minna, ütles Koovi:
„Peab rohkem tööd tegema! Meie vanad ei jõua muidu kuhugi. Tehke, nagu ütleb direktor: õppige vaimustusega, õppige nagu hull, sest selles on temal õigus. Ja kui tuupimisest tülpite, siis sähke, võtke see siin ja lugege. Vene keelt te ju niipalju oskate, et aru saate.“
Ta ulatas Indrekule mingisuguse paksu raamatu.
„Ja pange raamatule paber ümber, muidu määrite ära, sest raamatut peab hoidma,“ õpetas ta ning, kui Indrek juba ukse avas minekuks, kordas ta:
„Lugege, lugege, lugege ja jätke need jandid selle Tigapuuga ja ka vana endaga. Ka temaga,“ kinnitas ta.
„Ma olengi juba jätnud,“ ütles Indrek.
„Seda parem,“ vastas Koovi.
Oli ka teisi vanu, kes käisid vahete-vahel Koovilt ühes või teises asjas abi või nõu otsimas. Nendelt
95
