VII.
Sekeldused Tigapuu ja direktoriga mõjustasid Indrekut kahtepidi — teda ennast isiklikult ja tema vahekordi teistega. Tahes või tahtmata ta oli pidanud heitma pilgukese neisse oludesse ja inimestesse, kus keskel tal tuli elada ja teotseda. Ta hakkas aimama, et kui ta ei tahtnud sattuda igasugusesse tühjatähja ega raisata oma viimseid väheseid nii hädatarvilikke kopikaid, siis ta pidi hakkama talitama teisiti. Ta pidi õppima teisiti elama, kui oli elanud kodu või kirjutaja juures, kus oli tegemist ainult vana Maiega või paari poepoisiga, kes otsisid tema tutvust.
Varsti märkas ta, et tema kipub üksi jääma. See olenes temast endast, aga ka teistest. Tema ise eemaldus neist, keda Tigapuu oli tembeldanud keelekandjaiks ja äraandjaiks, kuigi ta täies ulatuses ei taibanud, mis peitus tõeliselt nende sõnade taga. Aga igakord, kui tal meelde tuli see raha, mis direktor talle tol korral pihku surus ja mille ta pärast andis Tigapuule, tundis ta, et ükskõik mis ka siin peituks, tema seda ei tee. Ometi näisid paljud arvamisel püsivat, nagu kuuluks tema Lible ja mõne muu selletaolise kilda, sest igakord, kui kusagil ninapidi koos saladuslikult vadistati, jäädi kohe vait või mindi lihtsalt laiali, kui Indrek tahtis sinna läheneda. See mõjus temasse nõnda, et ta lahkus klassis Lible naabrusest ja otsis endale mingil ettekäändel uue paiga. Ja kui ka see ei aidanud, vilistas ta kõigele, tõmbus iseendasse ja hakkas seltsi otsima ainult tööst. Seda oligi niipalju, et ta õieti veel ei mõistnudki, kuipalju teda oli. Nõnda kadusid päevad. Ja kui ükskord arvamusele jõuti, et Indreku eest pole vaja midagi varjata, ja kui hakati
