Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/92

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

niisuke on ta. Kuipalju olen ma pidand tema pärast kannatama! Lihtsalt kole! Aga mis teha, pea ju otsast ära ei käi, et keeraks uue asemele. Nõnda see siis sündiski, alles pärast tuli mul meele, kui polnud enam midagi parata. Tahtsin sulle juba eile öelda, aga unustasin ka eile, nii et alles täna teen seda. Iseenesest on see muidugi üsna tühine asi, liiatigi kui mina nendega edasi magan, nagu ma polekski neid panti pand. Õieti polegi tekk ja padi päriselt minu omad, kui asja peale hästi piinlikult vaadata, sest mina sain nad kellegilt teiselt — ka pandiks, sest muidu poleks ma neid milgil teel vastu võtnud — see on minu mood. Kui pandiks, siis küll. Aga kui nüüd see teine tuleb oma panti välja lunastama, siis pean ma talle ometi ütlema, kus tema tekk ja padi on. Või arvad sina, et ei? See oleks pettus, sest ma ju tean, kus tema asjad on. See oleks peaaegu vargus ja vargaks võidaks pidada sind, sest see mees ütleks, kindlasti ütleks ta: „Ära võta võõrast varandust panti, sest võõra vara pantivõtmine on sama hea kui varastatud asja ostmine: asi võetakse sinult ära.“ Kui vana sellest kuuleb, saan mina muidugi oma jao, aga asjad on sul ikkagi läind, nii et parem on, kui sa oma sõpra sisse ei veagi. Nõnda siis ei kaota sa kuigi palju, kui sa nad minule praegu magada annad, olgugi nad tõelikult sinu omad. Sest et ma nende pealt sinu käest rubla sain, seda ei salga ma kunagi… Sellest sa nüüd näed, mis võib pea inimesega, üks pea mitme inimesega teha, kui ta midagi ei mäleta. Sellepärast hoia, et sa enam lauaklapiga kellegile pähe ei löö. Ja ära lase ka endale pähe lüüa. Sest kui inimene mäletab, siis ei hakka ta ometi võõraid asju pantima või ta on püsti hull. Õige! Nüüd tuleb meele: selle teki ja padja sain ma siis omale magada, kui omad pandimajasse viisin. Just nõnda! Homme või tunahomme toon nad sealt ära ja siis pean niikuinii võõrad tagasi andma. Sellepärast siis, kui sa ei taha võõraid asju pantida, harjuta meelespidamist, see on kõige tähtsam. On niisuke kunst, mis kasvatab meelespidamist — mnemoonika! Seda peab aegsasti õppima. Kui sa kusagil seda sõna näed, siis tea, see ongi seesama. Kõvendab

92