Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/90

sõpruse poolest õpetuseks. Aga ühte pead sa meeles pidama: niipea kui ilmub Valge, siis pea lõuad, sest kui tema juures karjuma hakkad, ei lausu ta sõnagi, vaid teeb sulle kohe ühe ära. Ja tead, kui juba tema sulle ühe ära teeb, siis teist sa enam ei taha, niisugune on tema tegemine. Aga muidu on ta sõbramees, nagu tänagi. Head inimesed on ikka nõnda, nemad karjumist ei salli. Iseasi kaklemine, seda võib vaikselt. Sina oled ka hea inimene, hea südamega, sest ega sa muidu kohe lauaklapiga, nii et oled korraga tuim. Õige ta ongi! Mis sa ikka tühja jändad, kui oled hea inimene. Vana on teisiti, tema närib sind päevade kaupa. Ikka: „Kas on härra Maurusel õigus, kas on?“ Aga, armas inimene, kui sa ise tead, et sul õigus, milleks siis veel teistelt küsida. Mina ei küsi kunagi, kui mul on õigus, aga vana küsib. Hirmus tüütu! Sest mõtle ometi, kuhu see meid viiks, kui me aina üksteiselt küsiks, kellel on õigus. Parem rüüpa oma pott õlut ja pista nael või pool suitsuvorsti peale. Hoopis teine küsimus, kumb võitis. Aga seda ei küsi vana kunagi. Ja tead miks? Tema ei võida kunagi, mitte kunagi. Sest kuis võiks ta meid võita? Koolist välja visata? Aga on see siis võit? Isegi sellest poleks tal võitu, kui ta minu välja viskaks, sest siis jääks ta oma rahast kindlasti ilma, mis ma talle kahe viimase aasta eest võlgnen. Olen ma aga siin edasi, siis ehk maksab onu viimaks, kui ma õppima hakkan. Ja seda ma võin ometi. Seda teab vana ja sellepärast pole tal kuidagi võitu loota, võib ainult oma rahast ilma jääda. Samuti ka meil kahekesi. Noh, täna võitsid sina, kindlasti sina, aga kes nüüd sööb ja joob? Kas sina? Ei, vaid mina, sest mina kaotasin. Ikka sööb ja joob see, kes kaotab, nii et üks saab võidu, teine söögi ja joogi. Sest milleks peaks see sööma ja jooma, kes sai võidu juba niikuinii! Tema vaatab pealt, kui teine sööb ja joob. Nõnda on ilmas seatud. Kel õigus, see peab sööma, ja minul on täna kahtlemata õigus, sest oma sõpru ei tohi ära anda, see on kindlam kui kindel. Aga see on äraandmine, kui keegi lubab oodata ja ometi ei oota. Iseasi, kui pole sõber. Siis ära oota. Aga kui oled juba kord

90