hoidke Paasi eest, sest temal on pikk kasv ja lühike aru? Või pean ma teid kohe hullumajja saatma? Sest kuhu mujale kõlbate teie! Aga minge nüüd oma klassi; pärast tunda ma vaatan, mis teiega teha.“
Viimaste sõnadega pistis ta veel paar rahatükki Indrekule pihku, aga need olid veel ilgemad kui eelmised. Kui Indrek ukse juba avas, hüüdis direktor talle järele:
„Kas te saate nüüd aru, et härra Maurusel on õigus?“
„Saan,“ vastas Indrek läbi hammaste ja see sõna oli tal raskem hääldada kui kõik teised sõnad, mis tänini tema suust läbi käinud. Ta tundis end äkki sedavõrt piiratuna vale, pettuse ja silmakirjalikkusega, et tal hakkas otseteed kehaliselt valus. Paigas, kus harilikult üksi ollakse ja kuhu ainult naised armastavad paarikaupa astuda, mässis ta saadud raha paberisse ja tahtis ta siis läbi augu alla visata. Aga äkki tuli tal uus mõte ja ta pistis raha tasku.
Klassis oli Lible mesilasena Indreku ümber ja aina tundis ta selle vastu huvi, mis tema ja Tigapuu vahel sündinud.
„Las teised jutustavad, miks siis just mina,“ ütles Indrek.
„Teised ei tea ju,“ vastas Lible lihtsalt.
„Aga mina ei mäleta,“ muigas Indrek.
„Väikesele Liblele ütleb suur Loll ikkagi,“ mangus poiss, aga Indreku suu jäi lukku.
Pärast tunde läks Indrek Tigapuud vaatama, kes lamas voodis, rätik ümber pea.
„Oled sina küll merimõrtsukas!“ hüüdis Tigapuu talle peaaegu heasüdamlikult vastu. „Kohe lauaklapiga. Aga targasti tegid, et mitte vastu nägu. Sellest tunnen, et oled ikkagi sõber. Ainult — oleks nüüd paar õlut või midagi muud, see maitseks. Mina sain eile täiesti lagedaks. Kui sinul leiduks, siis jooksime lepitust ja olekski kõik unustatud.“
Sõnalausumata võttis Indrek direktorilt saadud raha ja pistis ta Tigapuule pihku.
„Rohkem ei ole,“ ütles ta, „lepi sellega.“
87
