mõni Lible või Kopfschneider, kes piiluvad pesukojas, uste taga, läbi lukuaugugi, et siis tuhatnelja direktori juurde joosta rääkima? Indrekul tundus lõpuks ainukese lohutusena: asi puutub ju isiklikult temasse ja iseendaga võib ta teha, mis tahab. Teised võivad salata, kui nad tahavad, tema ise ei salga.
Nõnda otsustas ta ja jutustas direktorile kõik, et saaks kogu jandist ükskord ometi lahti.
„Ma mõtlesin kohe,“ lausus direktor, kui Indrek oli lõpetanud, „et kuis siis hullamisega, sest Tigapuu ei hulla ju, tema läheb kohe kaklema. Aga ma ei saa ikkagi veel aru, miks te siis kohe nõnda vihastasite, teil on ju nii hääd silmad.“
„Ta sõimas mind,“ ütles Indrek, kes oli tahtnud sõimusõnad maha vaikida.
„Seda ma usun,“ rääkis direktor. „Tema on kange sõimama. Kohe — keelekandja, pealekaebaja, nuuskur, äraandja! Mis ta teile ütles?“
„Kõike seda ütles ta mulle,“ lausus Indrek vastu tahtmist.
„Ah juba kõike seda!“ imestas direktor nagu üllatatult ja uudishimulikult. „Ega te ometi temale öelnud, mis meie isekeskis rääkisime? Olete teie küll rumal! Pidage meeles: vaikida, vaikida, vaikida! Vaikige üks kord, vaikige kaks korda, vaikige kolm korda, vaikige kui hull, nõnda peate teie vaikima härra Mauruse majas, sest muidu kõik hakkavad teid sõimama, nagu sõimas teid Tigapuu. Ja ütelge nüüd ise, mis võib härra Maurus sinna parata, kui terve kool hakkab teid nõnda sõimama. Mis võin mina vanainemine selle noore hulga vastu. Aga teinekord olge ettevaatlikum; lauaklapiga ei tohi lüüa, liiatigi kui mõtlete serviti, sest nõnda võite inemise maha lüüa ja Siberisse minna. Mitte meie Siberisse, mis ülal, vaid sinna teise, mis kaugel, õnneks oli seekord Tigapuu pea, see on kõva, see on väga kõva, see oli teie õnneks. Jumala tahtmine, et Tigapuu pea. Kõigil inemistel pole Tigapuu pead; sellepärast ikka ettevaatlik olla, ikka ettevaatlik! Aga sest pole midagi, et ta teid sõimas, sest teie pole miskit kurja teind, olete aidand mul ainult kooli valitseda. Sest kuidas peab
85
