Karskusse, sind ei ole! Jooksen välja, et ehk oled väljas, jalutad värskes õhus, aga mitte midagi. Käin, vahin, piilun, aga mis ei ole, see ei ole. Usu või ära usu, aga see on esimene kord minu elus, kus mul on niisuke sõber. Ja selle viisin ma juba peaaegu esimesel päeval oma rahaga üle jõe. Ükskõik et maksin ainult kopika, aga iseenda eest pidin sinu pärast teise kopika maksma ja see on juba kaks kopikat ning kaks kopikat pole enam üks. Ja selle eest sain ma nüüd vanamehe käest peapesu. Ehk kui see jääks sellega, aga ei, hakkab täna tingimata uuesti, mina teda tunnen. Muidugi, sinugi vastu siunas ta mind, eks?“
„Ei,“ vastas Indrek sõnakehvalt.
„Mis sa tühja lorised!“ hüüdis Tigapuu. „Tema siunab mind ju kõigi uute vastu, sest et mina kaitsen uusi, kaitsen ja vastutan nende eest. Rahast küsis muidugi?“
„Rahast küsis,“ kinnitas Indrek.
„Sa ütlesid, et tegime ilusasti pooleks?“
„Ei, vaid ma ütlesin, kuis asi tõesti oli,“ seletas Indrek. „Milleks valetada.“
„Inimene, sa oled tõesti hull!“ karjus Tigapuu. „Sind ei või ka põrmugi usaldada! Jumala eest, siga ja muud midagi!“
„Kuis nii?“ küsis Indrek äkki tõsiselt, peaaegu kurjalt.
„Ta küsib veel!“ hüüdis Tigapuu. „Mis siis veel muud kui siga. Siga, kes teiste peale keelt kannab! Nuuskur! Nüüd ma alles mõistan õieti, miks vana esteks raha sinu kätte andis. Sa oled ju Lible ja Kopfschneideri paarimees.“
Viimased sõnad rääkis Tigapuu Indrekule juba kuklasse, sest see oli pahaselt ümber pöördunud, et klassist välja minna. Aga enne kui see sai sündida, haaras Tigapuu tal käsivarrest kinni ja ütles:
„Kuhu sa jooksed, kui sa aus mees oled! Tule siia, seletame asja ära.“
„Minul pole midagi seletada, jäta mind rahule,“ viskas Indrek üle õla tagasi ja tahtis oma minekut jätkata.
81
