Tigapuu viis, et ta raha küsib. Teil oli ju veel pisut järele, oli ju. Härra Maurus ütles küll, et andke kõik tema kätte, tema kirjutab raamatusse; aga noor inemine ei usu vana Maurust, noor usub ikka noori, mitte vana. Nõnda siis tuleb üks noor ja küsib, tuleb teine ja küsib, tuleb kolmas, ning siis ongi juba meie noorel raha otsas. Mis ta teile panti pani?“ küsis direktor äkki. „Tema paneb ju ikka midagi panti, ükskõik, on need asjad tema või mõne teise omad. Sest tema on hull inemine. Teie ise nägite esteks all. Tema ütleb: „Härra Maurus polnud kodus“ — ja siis kohe: „Härra Maurus magas.“ Aga härra Maurus on ikka kodus ja härra Maurus ei maga kunagi. Aga ega te talle palju annud? Mitte kõike oma raha? Kui annate, ärge andke kunagi kõike, ärge andke kunagi palju. Aga kõige parem: kui tahate Tigapuule raha anda, siis tulge tasakesi härra Mauruse juure ja ütelge temale nelja silma all — unter vier Augen, verstehen sie — et härra Tigapuu tahab omad raamatud, tekid ja padjad panti panna; kuipalju võin ma nende eest anda? Sest need raamatud, tekid ja padjad polegi ehk tema omad, vaid on kellegilt laenatud, sest tema omad tekid ja padjad on ehk juba pandimajas. Nõnda peab tegema. Muidu annab noor inemine teisele noorele ikka liiga palju…“
Pika rääkimise tulemuseks oli see, et Indrek jutustas puhtsüdamlikult niihästi rahalaenamise, samuti ka Karskuses käimise.
„Ma ju ütlesin kohe, et Tigapuul pidi rohkem raha olema!“ hüüdis direktor võidurõõmsalt. „Härra Maurus tunneb oma Tigapuud! Aga et teie temale korraga terve rubla laenate, seda poleks ma uskunud. Pikkust ikka see vanajumal teile on annud, kui ometi seda va arunatukest ka tuleks. Aga pole viga! Küllap tuleb ka aru! Tigapuud õpite varsti tundma, misuke kelm tema on. Sest et ta kelm on, selleks vana härra Mauruse sõna. Aga muidu on ta aus ja truu, mitte nõnda, nagu mõned teised siin — lihtsalt kelmid ja muud midagi. Nii et hoidke end nende eest. Tigapuu vähemalt ei varasta, aga teised lähevad ka vargile. Sellepärast
79
