Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/76

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

VI.

Indrek sõi ja jõi ja luges ajalehti, aga Tigapuu ei tulnud. Indrek sõi ja jõi veel kord, aga Tigapuu ei ilmunud ikkagi. Siis läks Indrek vaatama piljardimängu, aga ka nõnda ei tulnud Tigapuu, nagu oleks temaga juhtunud mõni õnnetus. Indrek sai rahutuks, lõpuks hakkas tal süda valutama. Ehk vedas Tigapuu ta lihtsalt sisse: pani ta siia ootama ja ise ei mõtlegi tagasi tulla, läks juba ammugi koju ja irvitab seal.

Pool üheteistkümneks oli Indreku kannatusel lõpp; ta ajas palitu selga ja läks, omal süda kipitas sees. Sest mis siis, kui Tigapuu ometi siia tagasi tuleb ja teda siit eest ei leia? On see seltsimehelik? Kas ei lubanud ta oodata? All trepikojas, kus nad raha pärast nii kaua kaubelnud, jäi ta seisatama, et ehk tuleb Tigapuu ometi ükskord. Aga ei, Tigapuu jäi ikkagi tulemata. Polnud parata, pidi üksi koju minema. Ja kui ta nõnda läks, oli tal äkki tundmus, nagu kõnniks ta täna esimest korda siin linnatänaval. Ainult tänavanurgal laternat nähes, mille tuld piiras nagu mingisugune aupaistus, tuli tal meelde, et seda aupaistusega tuld on ta juba varemalt näinud. Millal? Ah jaa! See oli siis, kui naeratas talle see võõras tüdruk seal avatud uksel. Veel praegu hakkas Indrekul sellest naeratusest soe, niisugune oli olnud see naeratus.

Hoovivärav oli kinni. Paraadukse avas kõlistamise peale Kopfschneider.

„Tigapuud ei ole?“ küsis ta.

„Ei ole,“ vastas Indrek ja küsis: „Kas ta koju pole tulnd?“

Lätlane eitas ja ütles:

„Teid kästi üles minna.“

76