sinu sõber olen, siis kingin sulle hea mehe poolest viis, nii et minule jääb ainult kolmkümmend viis.“
Indrek oli juba tüdind. Ta võttis raha taskust välja, et Tigapuule anda kolmkümmend viis, kahjuks aga olid rahad kõik kahekümnesed.
„No näed, rahadki on nõnda, et mina saan kaks kolmandikku, sina ühe,“ ütles Tigapuu. „Aga ära karda: mees ja sõna! viis kopikat annan ma sulle teine kord tagasi. Sest mis see viis kopikat õige on, et ma seda ei või ära anda! Sellega ei tee ma midagi. Iseasi sina, sinul on viis kopikat alles suur raha; sellepärast ole mureta.“
Kui Tigapuu oli oma nelikümmend kopikat kätte saanud, õpetas ta Indrekut:
„Nüüd mine siit trepist ilusasti üles ja pahemat kätt uksest julgesti sisse. Sest pole midagi, et nii tore trepp ja nii suur uks, muud kui sisse. Ja pea: sul on kakskümmend. Napooleon maksab kolm, nii et peaaegu seitse napooleoni. Aga teed pead ka võtma, muidu ei saa; ikka teed ka, kui napooleoni. Tead, mis nõu mina annan: telli esteks, ütleme, kolm napooleoni ja üks klaas teed, pista see kinni ja eks sa siis näe. Ühest klaasist teest on kolmele napooleonile küll, kui õieti süüa, usu mind. Nõnda jääb sul veel kaheksa kopikat üle. Sellega tee, mis heaks arvad. Ainult ühte pea meeles: ära liiguta ennast enne, kui mina tagasi tulen, sest ühes tulime uksest välja ühes lähme ka sisse; nii on sõprade viis, muidu arvab vana jällegi jumal teab mis. Nii et otseteed trepist üles, siis pahemat kätt ja kohe suurest uksest sisse, sest väiksemat siin majas ei ole, kõik on samasugused koletised. Ning oota, kuni tulen. Igav seal ei ole: loe ajalehti ja mine vaata, kuidas piljardit toksitakse; ainult hoia, et sul silma peast välja ei pisteta, ma mõtlen — tagasikätt nimelt. Sest pea meeles: mängija ei vaata. See ongi mängu seadus, et mängija ei vaata, pistab sulle silma või suhu. See peab vaatama, kellele pistetakse. Nõnda on piljardimäng. Mängija vaatab ainult palli ja pesa, ma sulle pärast näitan, kui tulen. Ainult oota. Ja nüüd üles!“
Tigapuu saatis Indreku sisse, nagu poleks asi
