pagan: anna rubla ja tehtud. Käi kuradile! Ma tõmban tikust tuld, nii et näed asju ja raha, muidu arvad veel, et ma tahan sind petta. Aga pettust sõprade vahel olla ei tohi.“
Tigapuu tõmbaski juba tikust tuld, aga Indrek ei saanud rahakotti kuidagi taskust välja. Põhjuseks oli nimelt see, et Indrek ei tahtnud Tigapuule näidata, kuipalju tal tõepoolest raha oli. Nõnda pidi see mitu tikku enne lõpuni põletama, kui oodatud ese silmanähtavale ilmus. Aga enne oli ta juba taskus avatud ja suuremad rahad temast käsikaudu kõrvaldatud, nii et sisse oli jäänud ainult üks hõberubla ja mõned vaskrahad.
Nähes, kui vähe Indrekul kotis raha, ütles Tigapuu etteheitvalt:
„Kuidas sa nii vähese rahaga julgesid kodust välja tulla? Või oled sa suurema jao kuhugi kõrvale toimetanud? Ära sa, jumala pärast, raha kasti pane, sealt lüüakse ta kohe üle.“
„Pole mul teda kasti ega kuhugi mujale panna,“ vastas Indrek.
„Noh, siis pidi küll vana ise su puhtaks poleerima,“ arvas Tigapuu. „Sest ega siis inimene ometi nii kerge karmaniga linna sõida. Palju sa vanale andsid? Palju ta välja pitsitas?“
„Viiskümmend,“ vastas Indrek.
„Viiskümmend!“ hüüdis Tigapuu. „Oled sa hull peast? Vanale kohe viiskümmend! See on lihtsalt sigadus. Sõber tahab sinult rubla, sa ei anna, aga hundilõugu viskad korraga viiskümmend. Sest ühte pead sa teadma: seda raha ei näe sa enam kunagi. Niisugune on meie vana. Oleks and kolmkümmend, aga sina korraga viiskümmend. Lihtsalt häbi, et kingin oma sõpruse inimesele, kes toidab mind näruste kopikatega. No ütle nüüd ise: mis ma saan selle rubla eest! Kuhu ma temaga lähen? Kellele julgen end näidata! Ptüi!“ ta sülitas kõigest südamest. „Kellele võin ma öelda, et mul ainult üks rubla taskus? Jumala tõsi, kui sa poleks mu sõber, ma võiksin su selle sigaduse pärast läbi kolkida. Kurat võtku, et ilmast ka lollus ei kao!“
67
