sin neile kätte maksta, sellepärast. Aga jumal elab, kindlasti elab ta. Ja et sa seda kindlasti usuksid, et ta elab ja et mina praegu ei valeta, siis ütlen sulle ühe asja: sa tahtsid, et ma ootaksin, mäletad? Et ma ootaksin, kuni sina saad terveks. Nüüd ootan ma, seda tõotan sulle Jeesuse Kristuse nimel. Ja ega ma ometi muidu ootama ei hakkaks, kui sa terveks ei saa. Sa saad tingimata, kui mina ootama jään. Ja mina jään.“
„Jääd sa tõesti?“ küsis Tiina ja tõstis pead.
„Jään,“ vastas Indrek. „Seda tõotan sulle.“
„Ja sa ei võta naist?“
„Mina ootan ainult, et sina terveks saaksid! Ja sina saad, usu!“
Tütarlaps kargas kui hullumeelne Indreku kaela ümbert oma peente käsivartega kinni ja, kui ka Indrek oma käed oli ümber tema nääpsukese keha pannud, tõusis ta maast ja jäi kaltsudele põlvitama, surudes last endale vastu rindu, kes ikka ja jälle uuesti usutas teda:
„Siis ikka päris tõesti?“
„Päris, päris tõesti,“ kinnitas Indrek ikka ja jälle uuesti.
Tükk aega rippus luksuv lapsuke nõnda Indreku kaelas, nagu ei saakski ta enam oma käsi sealt lahti. Nutt ja naer, valu ja rõõm sulasid ühiseks ekstaasiks. Aga viimaks juhtus nõnda, et ta toetus kogemata oma põlvedele, ja siis hüüdis ta suures ärevuses:
„Ema! Ema! Ma võin põlvedel seista! Ma võin ilma toeta seista!“
Nüüd laskis ta Indreku kaela vabaks, nagu põletaks see, ja viskas oma pikad ja peened käed otseteed vastu lage püsti, kuna ta ise karjus:
„Näed, ema, ma seisan!“
„Armas laps, mis sinuga ometi on?“ küsis ema kohkunult juurde rutates ja lapse kätest kinni haarates, nagu kardaks ta muidu tema kukkumist.
„Aita mind üles, ema,“ rääkis Tiina, „aita, ma
577
