maale, kus polnud omakseid ega kedagi. Nii see on nende uhkete ja toredatega, kui see on jumala tahtmine.“
„Jumala tahtmine,“ kordas Indrek mõnitavalt, sest emand Vaarmanni sõnad ärritasid teda.
„Kuis siis muidu, ikka jumala tahtmine,“ kinnitas emand Vaarmann. „Nagu minugi Molli — tema kohe pidi nõnda selle venelasega, ei sõrmuseid ega kedagi, muud kui hakka elama. Mina olin vastu, tema ise oli vastu, aga see pidi kohe nõnda olema. Jumal oli seda nõnda pand, sõnad peale lugend.“
„Jumalat pole olemaski,“ ütles Indrek nüüd.
„Mis te hullu juttu ajate,“ vastas emand hirmunult.
„See pole hullu jutt, vaid sula tõsi,“ seletas Indrek. „Mujal ilmas teatakse seda juba ammugi, sest seal on rohkem haridust ja õigust, ainult meie siin Venemaal oleme ajast maha jäänud. Meie elame pimeduses, aga haridus on valgus. Kui inimesed kõik haritud saavad, siis ei usu enam keegi jumalat. Seda ütlesin ma härra Maurusele, ütlen teile ja ütlen kõigile, sest see on tõsi.“
„Ja mis ütles härra Maurus selle kohta?“ küsis emand.
„Siis ta viskaski mu välja, sest tema ei salli tõtt,“ ütles Indrek.
Emand Vaarmann seisis natuke aega vait ja ütles siis:
„Kuula imet, või jumalat ei olegi,“ ja lisas siis juurde: „Aga Jeesus Kristus on ikka.“
„Ei, ka Kristust ei ole,“ ütles Indrek armutult.
„See on tühi jutt,“ vaidles emand kindlasti vastu. „Jumalaga olgu veel kuis on, aga ilma Kristuseta ei saa: kes siis meid õndsaks teeb.“
„Aga mõelge ometi isegi,“ seletas Indrek: „kuidas saab siis poeg olla, kui pole isa. Jumal on ju Kristuse
