kuraatorile, kuraator ministrile ja minister keisrile, et teda tahetakse tappa. Ja siis ütleb keiser ministrile, minister politseile ja sandarmidele, et härra Mauruse juures tapetakse jumalaid. No öelge nüüd ise, kas vana härra Maurus saab keisri ja tema politsei ning sandarmide vastu! Kas ta saab jumala pikse ja inglite vastu, kui nad tulevad? Sellepärast peab pikk Paas oma kuulsusega mujale minema. Mingu sinna, kus pole keisrit ega usku. Mingu Prantsusmaale, kus on president ja revolutsioon. Mingu sinna. Aga härra Maurus jääb Venemaale, jääb vene kotka armuliste tiibade alla, sest eestlane armastab oma keisrit ja tema kotkast.“
Nõnda rääkis härra Maurus, kuni ta meel oli pisutki rahunenud. Alles siis pöördus ta otseteed Indreku poole ja küsis:
„Kui ruttu võite oma asjad kokku panna?“
„Poole tunniga,“ vastas Indrek, sest kuna direktor rääkis, oli tal aega olnud kõige üle järele mõelda.
„Ütleme, tunniga,“ arvas härra Maurus, „siis jõuate veel parajasti õhtusele rongile, kui tahate koju sõita.“
„Ma ei sõida koju,“ ütles Indrek.
„Muidugi mitte,“ oli direktor nõus, „sest seal teatakse, et vanajumal on alles elus, et ta on priske tervise juures.“
Kuna Indrek läks oma asju kokku korjama, et neid kasti panna või pampu siduda, seletas härra Maurus õpilastele:
„Härra Maurus ei või seda lubada, et tema majas elab inemine, kelle himu käib jumala hinge järele. Kui see inemine tuleks ja ütleks: „Austud härra Maurus, mul on kange mõrtsuka himu ja sellepärast tahan ma sinu ära tappa,“ — siis jätaks ma tema vähemalt selleks ööks oma katuse alla, sest ega ta selle ühe ööga ikkagi vana Maurust tapa. Aga kui see inemine ei taha tappa mitte härra Maurust, vaid jumalat ennast, kes on härra
567
