XL.
Nõnda möödus pühade vaheaeg ja siis hakkas maja uuesti kihama. Tulid tagasi vanad õpilased, saabus uusigi, sest härra Mauruse asutise uksed olid alati avatud. Indrek kõndis pisut nagu juhmina selles kihinas-kahinas. Aga ometi oli tal nõnda parem kui pühadeaegses vaikuses. Oli ikka ja alati midagi, mis ei lasknud soiguvat mõtet tampida samal paigal. See mõte oli tal juba ammugi olnud, aga teadlikult tabas ta tema alles metsas männi all, kui ta seal oksa küljes parajasti rippus. Aga siis ta ei mõelnud seda mõtet täiesti, vaid jättis ta sinna paika, sest ta arvas, et võib-olla tal pole üldse enam tarvis mõelda ei seda ega ka teisi mõtteid. Jah, seda oli ta seal männi all arvanud. Aga kui ta kodu sängis palaviku käes vaevles ja pikkamisi toibuma hakkas, siis tuli tal männi all tekkinud mõte uuesti meelde ja nüüd ei saanud ta temast enam lahti, sest ta ei suutnud teda kuidagi lõpuni mõelda. Takistuseks ees oli pealuus nagu midagi vinsket ja sitket, mis venis igapidi, nii et mõte ei pääsenud temast lõplikult läbi. Aga õnnelik juhtumus tuli Indrekule appi, nõnda pääses ta oma mõttest.
Kosmograafiat õpetas neile vana professor — pikk, kõhn, väsinud ja aukus silmadega, mis hakkasid särama ainult siis, kui ta sattus parallaksile või valgusaastaile. Siis võis tema kondisesse kätte tulla niisugune jõud, et kriiditükid aina lendasid kirjutamisel või joonestamisel. Temal ei olnud suuremat rõõmu, kui kutsuda õpilased õhtul hilja tähise taeva alla, vahtida nendega ülespoole ja seletada, jutustada ning pilduda nimedega enese ümber. Aga mis pidid õpilased te-
559
