Sellepärast pidigi ta põgenema oma „linalakaga“, sest mis jääb „kõrralikul ja ausal inemisel“ üle, kui ta on sisse kukkunud? Ei midagi muud kui aga põgenemine. Aga kui on see õige matemaatika, see surma matemaatika, siis ei kuku kunagi sisse, siis pole vaja kunagi põgeneda…
Kui kauaks Indrek oma kirjaga ja mõtetega külma klassi jäi, seda ta õieti et teadnud, aga see pidi tunde kestma, sest kui ta lauast tõusis, kus ta oli istunud, olid ta luud-liikmed kanged ja hambad kippusid nagu suus lõgisema, kas külmast või millestki muust, mõni seda teab. Pealegi, kui ta oli endale palitu selga ajanud ja mütsi pähe pannud ning hooviväravast mõtles välja minna, sest tal oli äkki arvamine, et ega toas ikka sooja ei saa, vaid peab kõndima, hea nahatäie kõndima, see annab selle õige sooja, ja kui ta seda tahtis teha, ütles talle Jürka hoovis, et silmapilk on lõuna, ei maksa enam välja minna. Tähendab, klassis oli ikkagi mõni hea tund kulunud, sest kiri tuli peale kella kümmet ja lõuna oli kella kahe ja kolme vahel. Nõnda Indrek arvas aega mitte nüüd, vaid hiljemini, kui ta kõigele tagasi mõtles. Nüüd ei teinud ta midagi muud, kui aga läks, sest soojaotsimine, soojaleidmine tundus talle praegu tähtsamana kui kõik muu.
Väljas oli tuuline ja külm. Kippus nagu peent liivataolist lund sadama, aga ometi ei sadanud ka, et tunneks sadu. Lumi ootab soojemat ilma — mõtles Indrek. Lumi ei armasta külma — lisas ta juurde, kui surus käed palitu taskuisse ja läks. Kuhu? Seda ei pannud ta tähele, sest tal oli praegu muud teha kui seda tähele panna, kuhu ta läheb. On ju ükskõik, kuhu minna, peaasi, et lähed, kui on külm. Ta leidis enese kustki linnaservalt lagedalt teelt, kus puhus kõle tuul otseteed näkku, nii et see õhetama ja pärast valutama hakkas. Seda valu märkas Indrek ja jäi seisatama. Esimene, mis silma torkas, oli mets sealpool lagedat välja. „Seal peaks vaiksem olema, sest metsas tuul harilikult ei puhu,“ mõtles ta ja sammus otseteed met-
