nult end parandada, ja mina äratan su surnust üles.“ Ja mis te arvate, kas ma tahaksin end parandada? Mina arvan, et ei. Ma ei taha! Ennem jään surnuks, kui et tahaksin end parandada. Olen enesega kord nõnda harjunud ja ei taha ennast enam ümber harjutada. Jeesus Kristus muidugi teab seda, sest tema on nüüd jumal ja teab kõik, ja sellepärast ei tulegi ta niisuguse ettepanekuga minu juurde: ta laseb mu lihtsalt surra, kui surm tuleb. Sest milleks mulle uut elu lubada, kui mul pole silmapilgukski tahtmust ennast parandada. Aga ma olen veendunud, et kui mul kunagi see tahtmus tõuseks, siis ilmuks ka Kristus oma suures, laias mantlis väljasirutatud kätega, nagu ta seisab seal kirikus altaril, tuleks ja ütleks, kui ma olen juba surnud: „Lapsuke, tõuse üles!“ Sest mis ta võis teha Jairuse tütrele, seda võib ta ka minule. Ainult kui aga mina tahaksin, kui mina tahaksin tahta ennast parandada. Aga nagu ma juba ütlesin: ma ei taha. Sellest võite näha, kui õnnetult ma olen loodud. Mina ja ühes minuga kõik inimesed, sest mina arvan, et kõik inimesed on nagu minagi ja sellepärast ei ilmu Kristus kunagi väljasirutatud kätega, seisab ainult kiriku altaril, teate, seal, kus käisime Köleri surma puhul. Ka Jairuse tütre juurde ei ilmunud ta sellepärast, et see oleks tahtnud end peale surma parandada, vaid Jeesus tahtis kordki inimestele näidata, mõista anda, mis sünniks kõigiga, kui nad tahaksid end parandada. Nõnda arvan mina. Kas see pole kurb, et ilmas on olemas nii ilus ja suur võimalus ja et teda ometi keegi ei kasuta, ei taha kasutada? Kui ma sellesse süvenen, võiksin ma kas või oma silmad peast välja nutta. Aga doktor Rotbaum kinnitab mulle igapäev: „Preili Maurus, mitte süveneda, mitte millessegi süveneda, sest see on tervisele kahjulik. Inimesed surevad nii sagedasti just sellepärast, et nad aina armastavad millessegi süveneda.“ Nõnda kinnitab mulle doktor Rotbaum.
…Teie muidugi ei tea, kes ja mis on doktor Rotbaum, sest teie kuulete tema nime esimest korda. Tema on pisut Kristuse moodi mees parimas eas, selle Kris-
