öelda. „Peaasi, et sul jälle aru tagasi on, ilma aruta siin ei saa, kus palju inemisi.“
„Ega ta põle mul ära olndki, aga niisuke hull tuju tuleb vahel peale,“ püüdis Jürka nagu naljatadagi.
„Näete nüüd,“ pöördus direktor Indreku poole, „nõnda on meie õige Jürka, nõnda räägib ta, kui tal pole tuju peal. Aga teie ütlete: ma ei tea. Härra Maurus teab, tema teab alati. Ja kui tema ei tea, siis teab härra Ollino ikka. Aga sest pole ühti, et inemisel käib hull tuju peal: tarkadel on ikka hullud tujud. Jürka on meie keskis liig targaks läind, sellest need tujud. Aga inemine ei pea liiga tark olema: siis tuleb kohe hull tuju peale. Ega sul ei tule enam hull tuju peale?“
Viimased sõnad rääkis härra Maurus Jürkale ja see vastas:
„Ei, härra Maurus.“
Sellega õieti see lugu lõppeski, nii et ükski ei saanud maast ega taevast aru, mis see oli või miks see nõnda oli. Jürka isegi tegi temast ainult niipalju juttu, et ütles Indrekule, kui see ta tabas oma muhkude võidmiselt soojas pesuköögis:
„Kuramuse sunnik, tuimaks lõi! Olen ilmas kõike uskund, sest mina olen usklik inimene, aga seda ei uskund. Täiesti tuimaks! Aga teate, kui inimene on nõnda tuimaks löödud, mis sa siis veel teed või ütled! Nõnda on, kui on su täiesti tuimaks löönd, kuramuse sunnik!“
Jürka rääkis küll, nagu oleks ta süda täis, aga tõepoolest imetles ta rohkem enda tuimakslöömist kui oli selle üle pahane.
Härra Ollino liikus endiselt rahulikuna ja endassesüvenenuna, nagu oleks ta juba ammugi unustanud, et ta Jürka tuimaks löönud. Tema kõndis nõnda, nagu oleks ta ainult oma kohust täitnud härra Mauruse ja tema asutise, eriti selle viimase vastu. Ja kuna Indrek oli matemaatikas nii nõrk, et ta ei võinud oma armastusele midagi parata, siis kippus ta ka mujal sama tundmust aimama ja nägema. Mõelda, et on kuski vaikne ja rahulik inimene, kes kõnnib mööda tuba, pabeross
