ongi leitud, siis pole ära tuntud ja on peetud mõne sauruse omiks, nimega homohippus. Just! Homohippus oligi üliinimene. Ja siis on loomulik! Kõik, mis suur, oli minevikus, sest maakera ise ja kõik, mis ühes temaga, jääb päev-päevalt väiksemaks, aina väiksemaks. Olid saurused, olid Suur Tõll ja Kalev oma poegadega ning Lindaga, kes nuttis järve, oli Jakobson ja ristija Johannes Kristusega, oli Goethe — kõik minevikus, nagu saurusedki. Ja kõik armastasid, kõik! Kristus armastas ka, sest ta ütles: naine, mis on mul sinuga tegemist? Nõnda armastas tema ja suri ristipuus. Aga Goethe? Mis oleks Goethe Indreku asemel teinud? Goethe ja üliinimene? Kui ometi võiks seda teada, siis oleks kõik lahendatud, sest siis teeks Indrek niisamuti. Teeks Goethe eeskujul nagu see vana daam, kellest kirjutab Ramilda või Rimalda. Jah, mis see seal nüüd oli: Ramilda või Rimalda, Ralmida või Rilmada, Ridalma või Radilma?… Imelik, et inimene unustab ikka kõige tähtsama. Sest mis ütles õnnis Voitinski saunalaval: ära unusta kunagi selle nime, keda armastad. Nõnda ütles ta ja suri õndsat ning õnnelikku surma: teda kanti surnultki veel armastavas süles ja talle loeti pisarsilmil surematu luuletaja surematuid salme. Nõnda sureb see, kes sureb õiget surma õigel ajal ja mitte nõnda, nagu see vana daam, kes tahab enne unustada Goethe ja alles siis surra. Tema tahab enne eneses surmata surematu Goethe ja alles siis ise surra. Enne Goethe, siis tema, sest milleks peab tema enne surema kui surematu Goethe! Nõnda sureb naine, kui ta on vana. Aga kui ta on noor? Jah, kui ta on noor… Oo, seda Indrek veel ei tea, keegi pole sellest temale kirjutanud; Ramilda kirjutab temale ainult vanast naisest ja Darwinist, kes suri enneaegu, nii et Ramildal on temast kahju. Ramildal kahju! Ramildast kahju! Darwinist kahju! Ramildast…
Niisugused kummalised lood sündisid Indrekuga, kui ta arstis matemaatikaga haigust, mis ei lasknud õppida ja mida härra Molotov pidas armastuseks, selleks
