Kui nõnda lugeda, ikka mehi ja naisi, naisi ja mehi, siis tundub varsti hirmus naeruväärsena, et sa nõnda loed ning et igas loetud mehes ja naises istub armastus, vahel mitu armastust korraga, sest nõnda on inimene loodud. Mõtelge ometi hästi järele, mis see on, mis see tähendab, kui nõnda mehi ja naisi lugeda. Aga ei olegi ju mehi ja naisi, vaid armastusi, kes kõnnivad üksi, kaksi või mitmekesi mööda tänavat. Mõistate? Armastus kõnnib tänaval! Kõnnib, pea otsas, silmad sirevil, hambad irevil, vehkleb kätega, astub jalgega ja otsib teist armastust. Naljakas, mis? Lihtsalt naeruväärt!“
Aga Indrekule polnud see ei naljakas ega naeruväärt, sest tema mõtles kohe: „Muidugi, armastus võib ka tänaval kõndida, ta võib sulle särgiväel kurgu allagi pugeda ja ta võib uusi seisusekohaseid särke õmmelda, aga see pole see, sest on ju armastusi, kel pole särkigi seljas. See armastus ei tule tänavale kõndima, silmad sirevil, hambad irevil, see mitte. Ehk kuigi tuleb ilma särgita, nagu ta on, siis ei näe teda keegi, keegi ei pane teda lihtsalt tähele. Härra Molotovgi ei pane teda tähele, ainult tema, Vargamäe Indrek, teeb seda. Ainult tema! Ja ei ole ilmas ainustki teist inimest, kes näeks seda särgita armastust samuti, nagu näeb tema. Üks ehk on, aga see ei kõnni praegu üldse mitte, ei armastusega ega armastuseta. Niisugune on see üks. Tema kirjutab ainult, ainult kirjutab…“
Härra Molotov taipas peagi, et Indrekul pole ei naljakas ega naeruväärt, kui armastused kõnnivad tänaval, sellepärast jätkas ta nõnda:
„Issand, kui kuradi tõsine te olete! Tähendab, vana peab see madu olema, kes mehe nõnda oskab kinni mässida. Lihtsalt aru võib kaotada. Ma teen inimesele selgeks, et armastus pole mingisugune eriline nähtus, vaid massiline, aga tema ajab silmad pungi ja suu prunti, nagu poleks see põrmugi naeruväärt, et mõtlesid leidnud olevat kuu või päikese, kes kõnnib linnatänaval, kõrged kontsad all, siidsukad jalas, mantlikrae üleval, sest päikesel on pisut külm, tal on nohu.
515
