„Suur loll!“ hüüti poiste seast, tuletades seega meelde pilkenime.
„Jumala eest, suur loll,“ kinnitas õpetaja.
Kord pidas Molotov Indreku tänaval kinni, vahtis talle oma poolpimedate silmadega läbi prilliklaaside otsa ja küsis:
„Härra Paas, olen ma teie seltsimees või ei ole? Mõistate? Olen ma teid kohelnud kui seltsimees?“
„Olete küll, härra õpetaja,“ vastas Indrek.
„Aga miks te siis minu juures ei õpi enam?“
„Ma ei õpi enam kellegi juures,“ vastas Indrek.
„See pole vastus,“ ütles Molotov. „Mis te teiste juures teete, see on teiste asi; aga mina tahan teada, miks ei õpi te minu juures. Olen ma teid millegagi haavanud? Sest on ju niisuguseid, kes võtavad endale jumal teab mis lolluse pähe või südamesse ja ei õpi siis enam. Ei õpi, tee mis tahes. Läheb teise juurde, seal õpib, aga sinu juures ei õpi. On see ehk nõnda?“
„Ei, härra õpetaja, pole midagi selletaolist. Minul pole teile midagi ette heita,“ ütles Indrek.
„Aga mis see siis on, kuradi päralt?“ küsis Molotov. „Teie olete üks neid, kellele mina panin suuri lootusi. Mina arvasin nimelt nõnda, et kui kevadel tulevad eksamid, siis oleksite teie üks esimesi, kes võiks minna siiasamasse kroonugümnaasiumi õnne katsuma. Ei teist ega ka teie direktorist pea siin ükski keda kuraditki, olete ainult naljanumber; ja sellepärast mõtlesin ma, et läheme siiasamasse ja näitame neile kroonujõnglastele, kuidas peab küpsuseksamil matemaatikat oskama. Mõistate? See oleks teie ja ka teie kooli huvides. Muidugi ka minu huvides. Aga nüüd põlete teie läbi ja ka teised võtavad teist eeskuju. Ütelge ometi mulle kui oma vanemale seltsimehele, mis teil on! Mõni naine, eks? Need saadanad on nii mõnegi noore hinge hävitanud. On ta vana või noor? Muidugi vana, eks? see tähendab, teist vanem, muidu poleks ta nii kaval. Aga teate, mis mina teile ütlen, ja pidage meeles, seda ütleb teile mitte õpetaja, vaid seltsimees, kes elus palju rohkem kogenud; nimelt: ärge
513
