sündinud, sellepärast olengi ma nii vilets: kirjutan ikka ühest ja sestsamast.
Aga täna kirjutan siiski millestki muust: täna kirjutan Teile daamist, kes on oma lihasilmaga näinud elavat Goethet. Tema parandab Goethe asemel siin oma tervist. Ja teate, mis mina arvan: kui Goethe alles elas, siis ei kingitud temale sugugi niipalju tähelepanu, kui kingitakse nüüd sellele vanale daamile. Tema on meie kõige kuulsam daam ja seisab vanaduse nõtruse tõttu vaevalt jalul. Alati ümbritsevad teda härrad ja teised daamid, kes ootavad aupaklikult, et vana daam ütleks paargi sõna Goethest, keda ta näinud elavana. Aga vana daam — v. Schaumkropf on ta nimi — on oma sõnadega kitsi, osalt, et oma tähtsust tõsta, osalt, et ta üldse suuremat räägitud ei saa, nii väga ägiseb ja pugiseb ta oma aastate koorma all. Ja teate, mis mina veel arvan: tema, see daam nimelt, ei mäletagi enam hästi Goethet, vaid tema mäletab ainult nii-öelda iseenda mälestust. Mõistate? Tema mäletab nimelt seda, et tema on millalgi midagi mäletanud ja et ta on sellest jutustanud teistelegi lugematu hulk kordi. Mis te arvate, on niisugune asi võimalik või ei ole? Mina arvan, et on. Ja teate miks? See daam teab Goethest nii hirmus vähe, et mina lihtsalt ei suuda uskuda, et inimene, kes mäletab Goethet, mäletaks temast nii vähe. Saate aru? Inimene kas mäletab Goethet ja siis mäletab ta temast niipalju, et ei jõuaks kunagi kõike öelda, või ta on Goethe enda juba ammugi unustanud ja räägib ainult sellest, mis ta millalgi varemalt rääkinud ja mis kulub aastatega aina vähemaks ja vähemaks, kuni ununeb viimne jupp, sest kaua sa ise oma sõnu ikka meeles pead. Ja siis tuleb surm, tuleb tingimata. Ei ole enam mingit mõtet elamiseks, kui oled oma lihasilmadega näinud millalgi Goethet ja kui oled ometi unustanud tema enda kui ka oma mälestused temast. Ja et see daam tõepoolest varsti sealmaal on, siis arvan ma, parandagu ta oma tervist niipalju kui tahab, surm ei ole tal ometi kaugel. Vaene vanadaam! Ta on midagi ilusat ja suurt näinud, ja nüüd peab ta su-
