kord inimsoole ja teadusele kasulik olla, mis oleks minule endale ja ka teistele kindlaks tõenduseks, et ma pole kadakas, sest kadakas pole kunagi inimsoole kasulik, aga kahjuks oli Darwin enneaegu surnud. Darwin ja Goethe! Mäletate, mis ma Teile millalgi Goethest rääkisin? Oli see vast rumal! Eks! Nüüd olen ma juba palju targem. Palju! Nüüd mõtlen ma ainult nõnda: mis sünniks, kui Goethe alles elaks? Mis oleks, kui keegi astuks minu juurde ja ütleks: Ramilda Maurus, rõõmustuge ja saage terveks, sest Goethe elab alles ja tuleval aastal tuleb ta siiasamasse oma tervist parandama, kus olete teiegi. Mis te arvate, kas võib niisugust rõõmu olla, mis teeb haige terveks? Isegi niisuguse haige, kes muidu terveks ei saaks? On ju ometi niisuguseid haigeid, kellest teatakse, et nad ei saa enam kunagi terveks. Teie muidugi ei mõista seda, sest Teie pole haige olnud. Aga mina mõistan. Mitte et mina oleksin niisugune haige, kes enam ei parane, vaid ma olin niisugune haige ja sellepärast mõistan seda palju paremini kui Teie. Ja mis oleks, kui Goethe tuleks tuleval aastal tõepoolest siia ja kui mina aimaksin, et mind ei ole siis enam? Mõistate Teie üldse, mis ma tahan öelda? Tahan nimelt seda öelda, et kui minule toodaks täna-homme rõõmusõnum, et Goethe elab alles ja tuleb järgmisel suvel meie ravilasse, siis hakkaksin ma nii hirmus oma tervise pärast kartma, et ma sureksin selle palja kartuse kätte. Tingimata! Sest ainult mõelda, et Goethe kõnnib kuski puiesteel või istub kuski puu varjus ning sind ei ole enam, on nii kole, et mul pea lööb otsas virru ja silmad lähevad kirjuks. Sellepärast on nii hea, et Goethe enam ei ela: mul pole vaja tema pärast surra. Aga Darwinist on mul kahju, väga kahju.
…Oleksin peaaegu unustanud ühe tähtsa asja. Ja teate mispärast? Ikka kadakate pärast. Sest mul on tundmus, nagu sünniks meil kõik, mis üldse sünnib, kadakate pärast ja kadakate läbi. Sellest see mannetus. Nõnda olen mina seda tundnud, kui ma millegi meie omaga olen kokku puutunud. Ka mina ise olen meil
507
